Giulio Turcato sündis 1912. aastal Mantuas. Ta õppis Veneetsias kunstikeskkoolis ja aktikunsti koolis. Peatunud mõnda aega Palermos ja Milanos, kus ta töötas Giovanni Muzio arhitektuuristuudios, siirdus ta 1943. aastal Rooma. Seal käis ta sageli tavernis Osteria Fratelli Menghi, mis oli 1940. aastatest kuni 1970. aastateni kunstnike, teatri- ja filmitegijate ning kirjanike kohtumispaik. Koos kaaskunstnike Emilio Vedova ja Toti Scialojaga hakkas Turcato Roomas oma teoseid eksponeerima.
Osalenud Teise maailmasõja ajal Itaalia vastupanuliikumises, läks ta 1946. aastal Pariisi, et tundma õppida avangardistlikku kunsti, sealhulgas Kandinsky ja Picasso loomingut. Oma lähikonnast innustust saades kirjutas ta 1947. aastal alla manifestile „Forma I“ ja liitus rühmitusega Fronte Nuovo delle Arti. Selle ühenduse raames osales ta oma töödega Veneetsia biennaalil. Ideoloogilised erimeelsused ja nn sotsiaalsest realismist keeldumine viisid ta aga teise suunda. Olles jõudnud veendumusele, et kunst ja poliitika ei ole ühitatavad, asutas ta 1952. aastal koos Afro Basaldella, Renato Birolli, Antonio Corpora, Giuseppe Santomaso, Ennio Morlotti, Emilio Vedova ja Mattia Moreniga rühmituse Gruppo degli otto.
Maalidel kaldus ta kujutama sümboolset vägivalda, tasakaalustades seda monokroomsete värvidega, mis näisid lõuendilt aeglaselt alla voolavat. Värvidele lisaks kasutas ta ka liiva ja kummit. Range geomeetrilisus asendus aga järk-järgult vabade hoogsate pintslilöökidega. Poliitilised teemad taandusid piirkondlike ja vaimsete mõjude, eelõige zen-budismi ees Ameerika abstraktse ekspressionismi mõjul hakkas ta eelistama suuremõõdulisi pilte.
1960. aastatel tema väljenduslaad teisenes, selles segunesid kollaažid ja maalitud detailid, mis meenutasid 30 aasta taguseid sürrealistlikke teoseid Aja jooksul tema ambitsioonid vaid suurenesid.
Turcato osales sageli Veneetsia biennaalil: 1948, 1954, 1956, 1958, 1966, 1968, 1972, 1982, 1986, 1988, 1993 ja 1995. Tema jaoks oluliste näitustena väärivad veel eraldi nimetamist „National Review of Figurative Arts“ Rooma viienda Quadriennale raames (1948), Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas eksponeeritud rändnäitus „Peintures italiennes d’aujourd’hui“ (1963–1964) ja retrospektiiv Rooma kunstihoones Galleria Nazionale d’Arte Moderna e Contemporanea (1987). Turcato tööde näitused olid ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (Museum of Modern Art ehk MoMA), Milano muuseumis Padiglione d’Arte Contemporanea, Müncheni muuseumis Staatsgalerie Moderner Kunst, Genfi muuseumis Musée de l’Athenée, Philadelphia kunstimuuseumis jm.
Ta pälvis mitmeid auhindu, sealhulgas Premio del Golfo a La Spezia esimese auhinna (1951), Premio Spoleto ostuauhinna (1953) ja Itaalia peaministri auhinna.
