Györgyi Lantos sündis 1953. aastal Hódmezővásárhelys. Ta õppis aastatel 1971–1976 Budapestis Magyar Képzőművészeti Főiskolas (praegu Ungari kunstiülikool), kus ta kohtus oma tulevase abikaasa ja loomingulise partneri Istvan Mátéga.
Kuna mõlemad olid tagasihoidlikku päritolu – külakaupmehe perest, oli neile omane tüüpiline Ungari neutraalsusfilosoofia. Tõepoolest, nii Ungaris kui ka Euroopas käis eelmise sajandi lõpukümnenditest võitlus mitte ainult -ismide, stiilide ja suundumuste, vaid ka inimeste ja rühmade vahel. Lantos aga jäi kindlaks oma põhimõttele: vapruse parim osa on diskreetsus. Nii Lantos kui ka tema abikaasa järgisid omaenda kurssi, kuid ei kaotanud siiski kontakti ümbritsevaga ja lõid kontekstiliselt tähendusrikast kunsti.
Tema töös on omavahel tihedalt ja lahutamatult seotud kaks aspekti: üllas tahe näidata midagi, mis on väga iseloomulik Ungari skulptuuri sisemisele arengule, ning seos Euroopa kunsti suurte, elukesksete, stiliseerivate ja sümboolsete traditsioonidega alates kreeklastest ja roomlastest ning renessansist kuni tänaseni: Rodin, Strobl, Meštrović, Meggyesy ja Manzů, kui nimetada vaid mõnda.
Traditsioon on alati sobivas vormis, õrnas tasakaalus modernsusega, mida rikastab kunstitavade ja kunstniku enda ideede iseseisev kasutamine. Lantos ei eksi formaalsete uuenduste rägastikku. Tema kunst on kunstiajaloo lahutamatu ja orgaaniline osa ja ta parimad teosed kannavad Euroopa kultuuri suurt eetost. Käsitledes probleeme tänapäeva kunstis või ühiskonnas, leiab Lantos alati vastuse klassikalistele teadmistele tuginedes.
