Helen Chadwick sündis 1953. aastal Londonis. Kõigepealt Croydoni kolledžis kunsti algkursuse lõpetanud Chadwick õppis aastatel 1973–1976 Brightoni polütehnikumis. 1976. aastal suundus ta Londonisse Chelsea kunstikolledžisse magistriõpingutele (1976–1977) ning seejärel alustas ta õpetajakarjääri, mis viis ta Ühendkuningriigi pealinna sellistesse mainekatesse koolidesse nagu Goldsmiths (1985–1990), Chelsea College of Arts (1985–1995), Central Saint Martins (1987–1995) ja Royal College of Art (1990–1994). Pole seega ime, et tema mõju on tunda kogu 1980. ja 1990. aastate kunstis ja eriti rühmituse Noored Briti Kunstnikud liikmete loomingus. Ta oli üks esimesi naissoost kunstnikke, kes esitati maineka Turneri auhinna kandidaadiks (1987). Chadwick soovis, et naisi pandaks kunstis rohkem tähele ning et neid ei stereotüpiseeritaks. Seepärast ujus ta alati vastuvoolu (mõnikord küll liigagi jõuliselt) ja püüdis muuta sotsiaal-kultuurilist olukorda.
Õpingute ajal kujunes Chadwickil välja omapärane stiil. Ta keskendub kehale ning kombineerib pehmeid materjale, pigmente, lateksit ja performance’i elemente. Tema loomingut illustreerib üsna hästi 1976. aasta vastakas teos „Domestic Sanitation“. See kujutab lateksriideid kandvaid naisi majapidamistöid tegemas ning juhib tähelepanu sellele, et paljas ihu ja alasti olemine ei ole päris sama. Ühtlasi ironiseerib taies soorollide üle. Sellegipoolest pälvis teos feministide seas tugevat kriitikat, sest see väidetavalt põlistas kõnealuseid stereotüüpe. Alguses tegeles Chadwick füüsilise keha väliste aspektidega (nt 1983. aasta teos „Ego Geometria Sum“ või aastatel 1984–1986 valminud „The Oval Court“). Seejärel keskendus ta sisemaailmale ja hakkas kasutama äärmiselt orgaanilist, lopsakat ja rakulist kujutamisviisi (nt „Viral Landscapes“ (1988–1989), „Meat Abstracts“ (1989) ja „Meat Lamps“ (1989–1991)). Bioloogiast inspireeritud lähenemisviisi juurde jäi ta ülejäänud karjääri jooksul pidama.
Chadwick on ammutanud inspiratsiooni Julia Kristevast ja Michel Foucault’st ning tema suhtumine kehasse ja soosse on muutunud. Kõigepealt tegeles ta kujutamisega, ent hakkas seejärel uurima nende laiemat määratlust. Kaheteistkümnest skulptuurist koosnev seeria „Piss Flower“ (1991–1992), mis koosneb lumme pissitud mustritest võetud kipsvormidest, tegeleb soo küsimusega seeläbi, et juhib tähelepanu soopõhistele ootustele. Alistumisel ja ihal põhineva naiselikkuse ja soo sotsiaalse konstruktsiooni lahkamisel kasutas Chadwick vastandeid ja antiteese, mille abil panna vaatajad mõtlema ning leida vastuoludest tõde. Eriti huvitas teda erootilise keha sidumine „abjektiga“, mistõttu keskendus ta palju tabuks peetavatele kehaosadele ja kasutas ka roiskuvaid materjale, eriti toitu.
Chadwick korraldas nendel teemadel arvukalt näitusi. Tema esimene soolonäitus toimus 1986. aastal Londoni kaasaegse kunsti instituudis, kus sai näha tema varast loomingut (nt „The Oval Court“). 1994. aasta näitusel „Effluvia“ sai aga juba näha hilisemaid töid, mis kajastasid tema loomingus 1990. aastatel toimunud pööret sisemaailma mõtestamise poole.
Chadwick suri 1996. aastal 42-aastasena südameprobleemide tõttu. Peaaegu kümme aastat pärast tema surma, aastatel 2004–2005, toimus Londoni keskuses Barbican Art Gallery tema loomingust põhjalik ülevaatenäitus, mida sai hiljem näha ka Stockholmis (Liljevalch Konsthall), Koldingis (Kunstmuseet Trapholt) ja Manchesteris (Manchester Art Gallery).
