Helmut Middendorf sündis 1953. aastal Dinklages. Aastatel 1973–1979 õppis ta Berliini kunstiülikoolis (Hochschule der Künste) Saksa neoekspressismi teerajaja Karl Horst Hödicke juhendamisel). 1977. aastal asutas ta koos mitme õpingukaaslasega galerii Galerie am Moritzplatz. Need ja teised kunstnikud, nagu Rainer Fetting, Salomé, Jiří Georg Dokoupil, Elvira Bach ja Bernd Zimmer, algatasid rühma „Neue Wilde“ (Uued Metsikud). Kaks aastat hiljem sai ta kunstiülikooli stipendiumi eksperimentaalfilmi õpinguteks, olles juba varem maali kõrval tegelenud ka filmiga.

1980. aastal läks ta Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (Deutscher Akademischer Austauschdienst (DAAD)) stipendiaadina New Yorki. Ameeikas pälvis tema emotsionaalselt tasakaalustatud looming ohtralt tunnustust. Olles innustust ja inspiratsiooni saanud, asus ta piirama oma värvipaletti ja otsima uusi teemasid. Sel viisil alanud vähendus viis monokroomsete musta värvi maalideni, mis väljendasid tema kui looja enesehinnangut. Niisugune täielik ainsus oli nagu uus algus.

Pärast enda sisse vaatamist pöördus Middendorf taas väljapoole ja hakkas ainest ammutama end ümbritsevast maailmast. 1990. aastatel koostas ta andmepanga massikommunikatsiooni piltmaterjalidest (plakatid, reklaamid, postkaardid, interneti alged) Selliselt arhiveeritud dokumente töötles ta loovalt – tükeldas, lõikas ja pani neid teistmoodi kokku, muutes need suuremate kompositsioonide koostisosadeks. Töötlusega andis ta algsetele piltidele uue otstarbe ja tähenduse – poliitilise, satiirilise, humoorika või ähvardusliku.

Helmut Middendorfi olulisemad isikunäitused:
Sophie Scheidecker (2020); Studio D’Arte Cannaviello, Milano (2008); „More“, Macedonia Museum of Contemporary Art, Thessaloniki, Kreeka (2006); Galerie Winter, Wiesbaden (2006); Elena Koroneou Gallery, Ateena (2005); „Auf der Flucht vor den Scheintoten“, Kunstverein Kaponier Vechta, Saksamaa (2003); „Auf der Flucht vor den Scheintoten“, Galerie Suzanne Tarasieve, Pariis (2003); Eleni Koroneou Gallery, Ateena (2002); „Art Frankfurt (One-Man Show)“, Galerie Winter (2002); Galerie Suzanne Tarasieve, Barbizon, Prantsusmaa (2001); Galerie Winter, Wiesbaden (2001); Eleni Koroneou Gallery, Ateena (2000); Oldenburger Kunstverein und Augusteum, Landesmuseum Oldenburg, Saksamaa (1998); Galerie Jaspers, München (1996); Annina Nosei Gallery, New York (1996); „Omonia“, Kunstverein Göttingen, Saksamaa (1995); Galerie Volker Diehl, Berliin (1995); „Schwarze Bilder“, Galeri 16, Stockholm (1988).