Herman Blondeel sündis 1956. aastal. Ta õppis kunsti Genti kunstikoolides Stedelijk Secundair Kunstinstituut ja Koninklijke Academie voor Schone Kunsten ning täiendas end Deinze riiklikus kunstiakadeemias, ent kõige olulisem õpikoht oli tema jaoks kodu. Isa Armand Blondeel oli tunnustatud klaasimeister, kes hakkas poega õpetama juba varasest lapsepõlvest peale. Herman Blondeeli karjäär jäi kahjuks lühikeseks, ent ta kasutas kogu talle antud aega selleks, et oma „dekoratiivseks“ peetud valdkonna piire avardada.
Mitme biograafia kohaselt oli Blondeel 16-aastasena juba väljakoolitatud käsitööline. Isa ja poja partnerlusest kujunes õpipoisiaeg, mis kestis kuni 1984. aastani, mil Herman isa töökoja kõrval oma isikliku töökoja avas. Vabadus tekitas uudishimu ja katsetamissoovi ning Blondeeli stiil arenes pidevalt.
Ajavahemikus 1982–1986 valmistas ta peamiselt nn näituseaknaid, mida eksponeeris arvukatel näitustel. Juba selles varases karjäärietapis ei olnud Blondeel rahul klaasikunsti lahterdamisega käsitööks. Tema arvas teisiti ning väljendas seda oma teoste ülesehituses. Kunstnik kasutas muu hulgas pjedestaale ja vitriine, mis muutsid ta vitraažid eraldiseisvaks ja vabastasid need funktsionaalsusest.
Sellise interdistsiplinaarse mõõtme lisamisega ületas Blondeel oma valdkonna piirid ja suubus moodsasse kunsti. Alates 1985. aastast hakkas ta kasutama neoonlampe ning see vaid rõhutas tema valitud loomesuunda.
