Ilias Dekoulakos sündis 1929. aastal Ateenas. Pärast Ateena kunstiakadeemia lõpetamist 1956. aastal töötas ta Spyros Papaloukase juures õpipoisina kuni 1958. aastani. Aastatel 1960–1968 õpetas ta Ateena Tehnoloogiainstituudi dekoratiivkunstikoolis vabakäejoonistust ja andis aastatel 1969–1972 ka lisakursusi oma vabamaali uuringute õpikojas. 1982. aastal sai temast Ateena kunstikoolis maali eriala täisprofessor, kuni ta sellest ametikohast 1988. aastal loobus.
1960. aastatel võttis Dekoulakose looming suuna abstraktsionismi ja kunstnik hakkas selgemalt väljendama ka oma vasakpoolset poliitilist kallutatust, mis oli tolleaegses Kreekas hulljulge otsus. Ametivõimudele jäi silma Dekoulakose üha suurenev poliitiline vastuseis ja mõnesid tema 1970. aastatel toimunud näitusi tsenseeriti. Kuigi abstraktsioon eeldab kunstniku huvi poliitika vastu, panid need ideoloogiad siiski Dekoulakost abstraktsionismist eemalduma ja pöörduma tagasi figuratiivse kunsti juurde. Ta võttis kasutusele õhulise fotorealistliku kujutamisstiili, mis on nii lähedal visuaalsele täiusele, et see tekitas distantsi ja andis sürrealistliku ilme pirnidele ja torudele, mida kunstnik sel ajal ainesena eelistas. Selle teosega seab Ilias Dekoulakos vaataja silmitsi täiuslikkuse ebareaalse olemusega. Selles üleminekus oli oluline roll ka dokumentaalfotograafial. Seda tehnikat kasutas kunstnik karjääri jooksul aktiivselt (ka eraelus). Kunstniku kogutud fotoarhiiv on ulatuslik ja seda on kasutatud tema loomingu uusimate uuringute alusena.
1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses pööras Dekoulakos oma kriitilise tähelepanu tehnoloogiale ja kohale, mida see ühiskonnas järk-järgult omandas. 1984. aastal Ateenas Ora galeriis toimunud isikunäitusel kasutas kunstnik neid uusi vahendeid (objektid, seadeldised, videoprojektsioonid) oma suures installatsioonis. Pärast intensiivset keskendumist tehnoloogiale pöördus Dekoulakos mõneks ajaks tagasi looduse juurde ning jäädvustas alates 1985. aastast peamiselt Mani ja Ateena maastikke.
Kuigi Dekoulakos oli mõnevõrra poliitiliselt ebakorrektne, sai ta näituste ja koostöö kaudu palju toetust ja nähtavust. Ateena galeriid aitasid tal oma mainet kindlustada isikunäitustega 1963. aastal Zygose galeriis, 1973. aastal Hiltoni galeriis, 1973. aastal Nees Morfese galeriis, 1979. aastal Desmose galeriis ning nagu eespool mainitud, 1984. aastal Ora galeriis. Dekoulakos osales aastatel 1957, 1960, 1963 ja 1965 ka mitmel näitusel Panhellenies galeriis ning esindas muu hulgas Kreekat 1961. aastal Pariisi noorte biennaalil ja 1963. aastal Aleksandria biennaalil.
