Imi Knoebel, sünninimega Klaus Wolf Knoebel sündis 1940. aastal Dessaus. Ta õppis kunsti Werkkunstschule Darmstadtis Johannes Itteni ja László Moholy-Nagy juures, alustades õpinguid 1962. aastal. Seal kohtus ta kursusekaaslase Rainer Giesega, kes jagas tema vaimustust Malevitši vastu. Nende austus kaasaegse meistri vastu oli nii suur, et Knoebel ja Giese said hüüdnimeks „Imi & Imi“, lühend väljendist „Ich mit Ihm“ (mina koos temaga). Juhuslikult oli see samal ajal ka Ida-Saksa pesupesemisvahendi kaubamärk, mis andis sellele radikaalsele isevõetud hüüdnimele iroonilise maigu. Knoebel ja Giese veensid Joseph Beuysi võtma neid vastu Düsseldorfi kunstiakadeemia üliõpilasteks (1964–1971). Lisaks andis Beuys neile ruumi 19 võtmed – see stuudio asus tema legendaarse klassiruumi, ruum 20 kõrval. Ruumis 19 lõi Knoebel oma märgilise kunstiteose „Raum 19“ (1968). Sellega tööga jõudis kunstniku tehnilisse arsenali tööstuslik materjal masoniit, mida ta kasutas kogu ülejäänud karjääri vältel.
Knoebel, Giese ja Palermo (kellega neil oli ühine seminar) kaldusid eemale pop-mõjudest, mida enamik Beuysi üliõpilasi sel ajal omaks võttis, ja arendasid välja oma isikliku kaubamärgi – Saksa minimalism kui Malevitši supermatismist võrsunud haru. Varajased tööd kujutavad endast pealistikku värvitud paneele („Sandwich I & II“), mille struktureeritud värvid näivad olevat austusavaldus Piet Mondrianile (nt „INNINN“ või „Pinakothek der Moderne“).
Minnes oma katsetustes veelgi kaugemale, oli Knoebel oma põlvkonna üks esimesi kunstnikke, kes kasutasid fotograafia vahendeid, et laiendada maali kompositsioonilist repertuaari. Näiteks oma töös „Innenprojektionen“ (Sisemised projektsioonid, 1968–1970) kasutas ta tühje läbipaistvaid slaide, et projekteerida näituseruumi seinale tühjad ruudud. Algselt tühjad slaidid täidetakse hiljem vertikaalsete ja horisontaalsete trükivärvi joontega, mis loovad füüsilises arhitektoonilises ruumis lõputu valiku mittemateriaalseid võresid. Selle sarjaga ning sellele lisatud foto- ja videodokumentidega (näiteks „Projektion 1“ aastal 1968 või „Projektion X“ 1970–1971) osales Knoebel maalikunsti dematerialiseerimises.
Kui 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses domineerisid mustvalged ruudustikud, siis järgmise perioodi keskmes olid värvid. Kunstnik tõlgendas portree žanri pealistikku paigutatud värviliste kujunditega. Kui Knoebeli sõber Palermo suri, hakkas kunstnik selgemalt ja järjekindlamalt värviga katsetama; selle protsessi algust tähistas „Farben – für Blinky“ (1977). 1980. aastate töid iseloomustas juhuslike esemete kasutamine, peamiselt kasutas ta neid pinnana või toena, millel maalida. See füüsilisuse kasutuselevõtt rikkus dimensioonilõhet, kuna maalitud kujutised eksisteerisid kolmandas mõõtmes, füüsilises reaalsuses, mida võimendasid tehnilised jäljed ja märgised, nagu tilgad ja jäägid, mis kaldusid üle kujutise „serva“. See laiendas Frank Stella 1960. aastatel kasutusele võetud maalikunsti määratlust. 1990. aastatel sai eelistatud pinnamaterjaliks alumiinium – väljalõigatud ja värvitud ühes toonis, sageli põhivärvipaletist. Knoebel jäi truuks kolme põhivärvi põhimõttele ja see näitab Mondriani püsivat mõju.
Seda põhimõtet järgis ta isegi ühes oma tähtsaimas tellimustöös. 2008. aastal paluti tal luua Reimsi Notre-Dame katedraali jaoks kuus uut vitraažakent. Sadadest erksa tooniga punastest, sinistest ja kollastest klaasitükkidest abstraktse kompositsiooniga aknad paigaldati 2011. aastal, et tähistada ehitise 800. aastapäeva. 2015. aastal täiendas ta esialgset tellimust veel kolme akna lisamisega.
Knoebeli loomingut on eksponeeritud arvukatel näitustel, sealhulgas isikunäitustel: Museum Haus Konstruktivis, Zürich, Šveits (2018); Museum Haus Lange und Haus Esters, Krefeld, Saksamaa (2015); Kunstsammlung Nordrhein-Westfalen, K21, Düsseldorf, Saksamaa (2015); Kunstmuseum Wolfsburg, Saksamaa (2014); Museum der Bildenden Künste, Leipzig, Saksamaa (2011); Gemeentemuseum, Haag (2010); Neue Nationalgalerie, Berliin (2009); Deutsche Guggenheim, Berliin (2009); DIA:Beacon, New York (2008); Hamburger Kunsthalle, Saksamaa (2004); Kestner Gesellschaft, Hanover, Saksamaa (2002); Institut Valencià d’Art Modern, Valencia, Hispaania (1997); Kunstmuseum Luzern, Šveits (1997); Haus der Kunst, München, Saksamaa (1996); Stedelijk Museum, Amsterdam (1996).
Knoebel elab ja töötab Düsseldorfis.
