Inka Kivalo sündis 1956. aastal Raumas. Ta õppis esmalt fotograafiat, kuid ei tundnud kutsumust end sellega päriselt siduda. 1985. aastal lõpetas ta Helsingi tööstuskunsti kõrgkooli (Taideteollinen korkeakoulu, praeguse nimega Aalto-yliopiston taiteiden ja suunnittelun korkeakoulu) tekstiili erialal. Samal ajal arendas ta välja oma isikupärase tekstiilidisaini käekirja. Selle kombinatsiooniga suutis ta läbi lüüa ka tööstuses, näiteks firmas Marimekko, kus ta oli disainerina ametis üliõpilasajast kuni 1990. aastani. Marimekkos kavandas ta tekstiiliobjekte ja rõivakollektsioone.
Oma annet ja kogemusi rakendas ta palju aastaid ka õppejõuna samas kõrgkoolis, mille oli ise lõpetanud Sealses eksperimentaaltöökojas õpetas ta kudumist ning disaini ja keskkonnakujunduse aluseid. Õpetajana on ta kunsti seostanud tööstusliku tootmisega, rõhutanud käsitööoskuste tähtsust tööstusdisaini kursustel osalevatele üliõpilastele. Käsitöö ilu ja rõõm käsitööst on talle loomuomased.
Võib-olla just seetõttu kasutab ta oma eriilmeliste kudumite tegemiseks peamiselt 18. sajandist pärit kangastelgi. Värvidel on neis töödes on strukturaalne jõud ja tähendus. Kivalo loob enamasti n-ö tunde järgi, ilma šabloonita. Ta värvib koguni ise lõnga, sobitades materjali värviga. Tema enda kommentaar: „Minust sai tekstiilikunstnik, kuna tekstiilid annavad värvidele pehmema sära ja muudavad elu kaunimaks. Kudumine on keskendumist ja kannatlikkust nõudev tegevus, kuid selles on ka mängu ja rõõmu, sest kõige olulisem ei ole mitte kudumine ise, vaid visioon. Olen ise oma käekiri. Ma peegeldan ennast ja seda, kuidas ma oma töösse sisse lähen.“
Kivalo on teinud suuri tellimustöid, mis annavad tunnistust tema erakordsest tehnilisest võimekusest, nagu seinavaip „Punane madonna“ Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumile (1989), fresko Järvenpää kiriku koolituskeskusele ning vaibad Lintuvaara ja Espoo kirikutele, Helsingi vanadekodule ja Helsingi instituudile Stockholmis.
Inka Kivalo olulisemad näitused ja tunnustusavaldused: Łódźi 10. vaibatriennaal, 2001; „Fiberscapes“, Soome suursaatkond Washingtonis, 2002; „Fiberscapes“, Ottawa City Hall, 2003; „Sustainable Design from Finland“, Design Forum, Helsingi, 2013; „Inka Kivalo – KUDOS, gobeliineja ja veistoksia“, Galleria Katariina, Helsingi, 2014; „Tree Textile Artists, Becker Gallery, Jyväskylä, 2017: „Inka Kivalo – Personae“, gobeläänid ja tekstiilskulptuurid, Alvar Aalto-museo, Jyväskylä, 2020.
2000. aastal nimetas Soome tekstiilidisainerite ühing TEXO Kivalo aasta tekstiilikunstnikuks. 2018. aastal sai ta Alvar Aalto sihtasutuse Maire Gullichseni auhinna (Maire Gullichsenin palkinto), 2019. aastal Fokus Boråsi sihtasutuse Põhjala tekstiiliauhinna.
