Ivan Kožarić sündis 1921. aastal Horvaatias Petrinjas. Pärast õpinguid Zagrebi kunstiakadeemias, mille ta lõpetas 1947. aastal, töötas Kožarić välja idiosünkraatilise korpuse, mis hõlmas mitmesuguseid meediumeid ja tehnikaid, sealhulgas alalisi ja ajutisi skulptuure, assamblaaže, kuulutusi, fotosid, maale ja installatsioone. 1950. aastate lõpus sai ta stipendiumi, mis võimaldas Pariisi reisida ja avastada selle aja parimat kaasaegset kunsti. See kinnitas tema huvi uudsuse vastu ja vastumeelsust järgida esteetikas valitsevaid trende.
Tema töid, mis on küll vormilt mitmekesised, läbib ühtse joonena teatav üleannetuse vaim, spontaansus ja muretu ellusuhtumine, samuti soov pidevalt areneda. Viimane ilmnes selgelt ka asjaolus, et Kožarić oli üks Gorgona rühma (ja selle lühiealise nn anti-ajakirja) asutajatest 1959. aastal. Rühm tegutses seitse aastat ja sellesse kuulusid Miljenko Horvat, Julije Knifer, Marijan Jevšovar, Dimitrije Bašičević, Matko Meštrović, Radoslav Putar, Đuro Seder ja Josip Vaništa. See periood tähendas Kožarići loomingus vormi puhtust ja nappust ning tõi üldisemas plaanis sõjajärgses Jugoslaavias kaasa kunstimaailma kergendusohke. See põlvkond kujutas endast tollase Jugoslaavia ja tulevase Horvaatia avangardi. Isiklikus plaanis pidas Kožarić hädavajalikuks arengut, nii inimkonna kui ka kunsti jaoks paralleelselt. Kuna inimkond ja selle kontekst on pidevas arengus, peab arenema ka kunstiline looming. Ka pärast seda, kui rühm 1966. aastal laiali läks, kandis iga liige neid filosoofilisi tõekspidamisi endaga kaasas.
Kožarići näitustest võib nimetada järgmisi: Haus der Kunst, München (2013); Musée d’Art Moderne, Pariis (2002); Art Pavilion, Zagreb (2005–2006); Veneetsia biennaal (1976), São Paulo biennaal (1979); documenta, Kassel, Saksamaa (2002); kaasaegse kunsti muuseum Zagrebis, mis ostis 2007. aastal kogu tema stuudio, et seda galeriis eksponeerida.
Tänu tellimustele elavad mõned tema teosed avalikus ruumis, näiteks: „Grounded Sun“, Zagreb (1971); „A. G. Matoš“, Zagreb (1978); „Tree“, Bochum, Saksamaa (1979–1980) ja „Ascent“, Zagreb (2002). Ta sai arvukalt auhindu, sealhulgas Vladimir Nazori elutööpreemia (1997).
Kožarić suri 2020. aastal.
