Jacques Lacomblez sündis 1934. aastal Brüsselis. Kõigil oma tegevusaladel iseõppinuna töötas ta välja joonistustest, maalidest ja luuletustest koosneva sürrealistliku loomingukorpuse. See hoiak on osaliselt seletatav kunstniku huviga saksa romantismi vastu, millega ta 15-aastasena esmakordselt kokku puutus ja mis ajendas teda tutvuma Richard Wagneri ja Gustav Mahleri muusika, Charles Baudelaire’i, Stéphane Mallarmé ja Arthur Rimbaud’ sümbolismi, Karl Marxi poliitiliste ideede ja Sigmund Freudi psühholoogiliste teooriatega, lisaks teadmiskillud idamaistest kultuuridest. Sel ajajärgul valmisid tema esimesed maalid, mida on mõjutanud Giorgio De Chirico, Max Ernsti, Wassily Kandinsky ja Piet Mondriani tööd.
Luulerindel oli noore kunstniku esimeseks eeskujuks Jacques Prévert, enne kui saabus pöördepunkt ja läbimurre André Bretoni ja automaatkirjutuse näol. Siiski jätkus ka kodumaiste eeskujude, nende seas Maeterlincki mõju. Esimest korda avaldas Lacomblez’ luulet kirjastus „L’Empreinte et la Nuit“.
1950. aastad olid Lacomblez’ jaoks oluline aastakümme. 1952. aastal toimus tema esimene näitus Brüsseli galeriis Galerie Saint-Laurent, mis oli tuntud uute talentide tutvustajana. Samal kümnendil kohtus Lacomblez Belgia sürrealismi alusepanija René Magritte’iga ja ning kujunes sagedaseks külaliseks sama suunda viljelevate luuletajate juures, nagu E. L. T. Mesens, Achille Chavée, Marcel Havrenne, Marcel Lecomte ja Paul Nougé. 1956. aastal kohtus ta ajakirja „Phases“ asutaja Edouard Jagueriga ning liitus tema laienemisüritustega Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning kogu Euroopas. See koostöö kestis 1966. aastani. Samal ajavahemikul asutas Lacomblez oma ajakirja „Edda“, millest ilmus aastatel 1958–1965 kokku viis numbrit.
Kohtunud 1958. aastal André Bretoniga, asus Lacomblez aastaks elama kunagistele katarite aladele Edela-Prantsusmaal, kus tal kujunesid tugevad sõprussidemed Jean Thiercelini, Adrien Daxi ja Christian d’Orgeixiga. Brüsseli ja Pariisi vahel liikudes sai ta osa rahvusvahelise sürrealistliku maalikunsti ja luule tähthetkedest.
1955. aastal osales Lacomblez Liège’i kunstimuuseumi näitusel „L’Apport wallon au surréalisme“. 1959. aastal kuulusid tema tööd näituse „Mostra Internazionale del Surrealismo“ ekspositsiooni Milano galeriis Galleria Schwarz. 1961. aastal võis Lacomblez’ teoseid näha New Yorgi D’Arcy galeriis näitusel „Le Domaine des enchanteurs“. 1964. aastal korraldas Brüsseli kunstipalee Paleis voor Schone Kunsten tema 30. sünnipäeva puhul ulatusliku näituse. Järgmisel aastal osales ta Pariisis sürrealistide näitusel. 1980. aastal toimusid Poolas, täpsemalt Poznañis ja Varssavis, Lacomblez’ esimesed retrospektiivnäitused. 1983. aastal korraldati tema retrospektiiv Brüsselis Ixelles’ kunstimuuseumis. Lacomblez’ 60-aastase kunstnikukarjääri tähistamiseks korraldas Bretagne’i Saint-Brieuci kunsti- ja ajaloomuuseum 2009. aastal tema retrospektiivnäituse. Kunstniku 80. sünnipäeva puhul 2014. aastal toimus Brüsseli Quadri galeriis ülevaatenäitus „Images de 1951 à 2013“, millega üheaegselt anti välja ka monograafia.
Bresti kirjastusel Éditions Les Hauts-Fonds on ilmunud Lacomblez’ luule antoloogia „D’Ailleurs le Désir“.
