Jasmina Cibic sündis 1979. aastal Ljubljanas. Tema teosed kujutavad endast nn „pehme jõu“ vahendeid (kunsti ja arhitektuuri kasutamine poliitilistel eesmärkidel ideaalide, väärtuste ja narratiivide kinnistamiseks). Cibic õppis Veneetsias (Academia Di Belle Arti, 2003) ja University of Londonis (Goldsmith, 2004–2006), kus ta kohtus oma tulevase partneri, fotograaf Peter Mossiga. Kunstnik oli juba õpingute ajal osav kasutama narratiive ja ikonograafiat. Paralleelselt oma õpingutega asutas ta naisrühmituse Passaporta, mis tegutses Ljubljanas, Londonis, Grenadas ja Veneetsias. Praegu jagab ta oma tegemisi Londoni ja Ljubljana vahel.
Cibic kasutab kultuuriilmingute üldistamiseks, lahkamiseks, lahterdamiseks ja ülekirjutamiseks mitmesuguseid vahendeid, sageli kombinatsioonis. Näiteks võtab ta sageli oma eesmärkide saavutamiseks appi nn „totaalse kunsti“, filmikunsti, skulptuuri, performance’id ja installatsioonid. Ta kuhjab ja laob kihiti sümboleid ja lugusid, võltsib narratiive ja moonutab tähendusi. Enda sõnul dekodeerib ta nii võimumehhanisme ja loob omaenda allegoorilisi struktuure. Tema metakriitiline metoodika harutab lahti möödanikku ja võimaldab meil heita teistsuguse pilgu minevikule, hoiatades meid ühtlasi olema teadlikud praegu loodavatest mustritest ja võrgustikest. Nii ärgitab ta vaatajat olema analüütiline ning ajalugu ja praegusi sündmusi pidevalt terve mõistusega ümber hindama.
Jugoslaavia on teema, mida Cibic kasutab meeleldi eeskujuks, hoiatuseks ja eksperimenteerimiseks. Kasutades arhiive ja imitatsioone, on ta dekonstrueerinud selle riigi kultuurilise identiteedi ja narratiivi, mida enam isegi ei eksisteeri. Cibic on eriti huvitatud naistegelaste ja -häälte kasutamisest või ignoreerimisest (vahel sõna otseses mõttes näiteks lauldud esitustes). Tema uurimistöö peamiseks lähtematerjaliks on erinevad maailmanäitused, millel Jugoslaavia (erinevate nimede all) on osalenud: Barcelona (1929), Pariis (1937), Brüssel (1958) ja Montréal (1967). Hiljuti esitles ta Montréalis oma uuringute tulemusi.
Cibici osalemine 55. Veneetsia biennaalil 2013. aastal oli tema karjääris pöördepunkt, kuna see võimaldas tal tutvustada oma tööd laiemale kunstikogukonnale. Sellest alates on ta kuraatorina koostanud ambitsioonikaid ja teedrajavaid rahvusvahelisi näitusi, sealhulgas „Pleasure of Expense“ (2019). Rahvasteliidu asutamise sajanda aastapäeva ja Brexitist tingitud ebakindluse taustal paljastas Cibic kunsti kaudu taas poliitilisi narratiive. Ta esitles näituse raames mitut filmi, sealhulgas „The Gift: Act II (2019)“, mis filmiti Genfis Rahvaste palees; „Spielraum: Tear Down and Rebuild“ (2015) ja „State of Illusion“ (2018), mis käsitlesid jällegi Jugoslaavia teemat. Kõigi nende vahenditega esitab Cibic väljakutse riigi ja rahvuse hegemoonilistele kultuuriilmingutele ning õõnestab neid.
