Jean-Michel Folon sündis 1934. aastal Brüsselis. Ta oli paberikaupmehe poeg ja hakkas varakult joonistama, kuna selleks vajalikud vahendid olid tal alati käepärast. Varases nooruses arenenud oskused ajendasid Foloni varakult ka kunstiõpingutele pühenduma – ta õppis kõigepealt koolis École d’Art St. Luc ja seejärel koolis École Nationale Supérieure des Arts Visuels de la Cambre, kus keskendus tootedisainile. Seal õppis ta tundma ka Mies Van der Rohe põhimõtet „vähem on rohkem“, mis mõjutas tema loomingut kogu ülejäänud elu. Õpingute ajal avaldasid kohalikud perioodikaväljaanded juba ka tema esimesi joonistusi („Moustique“ ja „Pan“).
1955. aastal jättis ta kooli pooleli ja sõitis Pariisi uusi võimalusi otsima. Järgmised viis aastat joonistas ta ohtralt iga päev. Kahjuks pälvisid selle intensiivse loomeperioodi tulemused Pariisis vähe tähelepanu. Nutikas Folon ei lasknud end sellest siiski heidutada ning hakkas oma joonistusi saatma üle Atlandi New Yorki. Seal avaldasid väljaanded Horizon, Esquire ja The New Yorker mitu tema spontaanset kaastööd. Ameerika andis Folonile võimaluse ja ta kasutas seda hästi ära. Talle hakkasid avaldamisvõimalusi pakkuma ka Fortune, Atlantic Monthly ja Time Magazine. Nii tegigi Folon endale nime kõigepealt Ameerikas, siis Itaalias ja Jaapanis ning alles hiljem sai ta tuntuks ka Prantsusmaal.
1973. aastal saavutas ta suurt menu Kafka metamorfooside illustratsioonidega ning seejärel valiti Folon esindama oma sünniriiki Belgiat São Paulo kunstibiennaalil. Ta võitis seal peaauhinna. Sellest hetkest peale pakuti Folonile vahetpidamata koostöövõimalusi – temalt telliti väljaannete kaanekujundusi, metroojaamade disainilahendusi, soolonäitusi (näiteks Londoni Institute of Contemporary Arts), festivaliplakateid, kontseptsioonikujundusi, monumentaalseid seinamaalinguid avalikku ruumi, tuntud ajalooliste ja kaasaegsete autorite kirjatööde illustratsioone ning lavakujundusi. Teda kutsuti aeg-ajalt tegelema isegi joonisfilmide ja filmidega, näiteks mängis ta meespeaosa 1981. aasta filmis „L’Amour Nu“.
Loomulikult järgnesid ka suured tagasivaatenäitused. Tema plakatikunsti näidati näiteks 1984. aastal Pariisis, 1985. aastal Osakas ja Kamakuras ning 1996. aastal Lausanne’i olümpiamuuseumis. Tema suurim antoloogianäitus toimus 2005. aastal Firenzes.
1988. aastal tellis Amnesty International Folonilt illustratsioonid inimõiguste ülddeklaratsioonile kõigis ÜRO kuues töökeeles. Kaks aastat hiljem soovis New Yorgi Metropolitan Museum of Art eksponeerida tema akvarelle ja esimesi ümberkujundatud esemeid. Sellest ajast peale pööras Folon üha rohkem tähelepanu skulptuurile ja keskkonnateadlikkusele. Hilisemal loomeperioodil kasutas ta nende teemade käsitlemiseks tihti Belgia ranniku motiive.
2000. aastal loodi Brüsseli lähistel La Hulpe’is kaitsealuses Solvay pargis, kus kunstnik oli lapsepõlves aega veetnud, Foloni sihtasutus. 2004. aastal läbis see laiendus- ja remondikuuri. 2015. aastal käivitati Monacos sellest inspireerituna ka lisaprojekt L’atelier Folon, mis säilitab kunstniku pärandit vürstiriigis.
