Joana Rêgo sündis 1970. aastal Portos ning õppis oma sünnilinnas maalikunstnikuks ja kunstiõppejõuks (1995, FBAUP). Aastatel 1998–1999 sai ta stipendiumi Calouste Gulbenkiani sihtasutuselt ja sihtasutuselt Fundação Luso-Americana para o Desenvolvimento, tänu millele siirdus magistriõppesse San Francisco kunstiinstituuti. Pärast Ameerikas kooli lõpetamist alustas ta 2006. aastal doktorantuuri ning uuris selle käigus teadmiste rolli kaasaegsel kunstimaastikul. Samal aastal sai ta A Coruña sihtasutuselt Luís Seoane toetust, et osaleda kursusel „Entre Imagen y palabra – Dobles lecturas“.
Rêgo jaoks on kunst nii kutsumus kui ka töö. Ta on alati maalida tahtnud. Professionaalseks kunstnikuks kujunes ta aga enda hinnangul alles Ameerika läänerannikul. Loomeinimese elu rahalise ebakindluse tõttu tasakaalustab ta kunstnikuelu õpetamisega.
Rêgo loomeprotsess on kõikehõlmav. Ta ise räägib, et tema elus ei ole hetkegi, kus ta ei töötaks. Kõik, iga viimsemgi tegevus ja hetk, kuulub tema loomeprotsessi. Ta on mõjutusi saanud mitmelt poolt, sh reisidelt, elumuredest, ümbrusest ja tihti ka kirjandusest. Rêgo näeb kõiges võimalust luua. Ta on võimeline oma loomeprotsessi ära eksima ja seejuures täiesti ajataju kaotama. See täiehingeline kunstile pühendumine iseloomustabki kogu tema loomingut. Rêgo armastab korrata Caspar David Friedrichi ütlust, et maalikunstnik ei peaks maalima ainult seda, mida näeb, vaid ka seda, mida ta nähtust mõistab. Aga kui ta nähtust midagi ei mõista, ei tohiks ta maalida ka seda, mida näeb. See võtab Rêgo jaoks kokku maalikunstniku põhiolemuse ja tuletab talle meelde, miks ta kunstnikuks hakkas, kuid seda ütlust on võimalik üle kanda ka muudele kunstivaldkondadele.
Rêgo kasutab eelkõige akrüüli ja järjest enam ka siiditrükki. Akrüülvärvid sobivad hästi värviblokkide ja kihiti maalimise jaoks ning Rêgo kasutabki neid kompositsioonitehnikaid kõige sagedamini. Siiditrükk võimaldab tal see-eest kasutada loomingus ka muid pilte (näiteks fotosid) ja võimalusi.
Rêgo on pälvinud karjääri jooksul mitmesuguseid auhindu ja tunnustusi, muu hulgas
osteti tema töö näituselt 23. Colectiva Sócios da Árvore korraldaja fondi (2008), ta pälvis maalikunsti valdkonna tunnustuse Montijo esimesel rahvusvahelisel biennaalil (2008) ning esimese erootilise kunsti auhinna Erotic Art Prize – ARGO (2003). Lisaks andis kolmepoolne komisjon (IAC, Gulbenkian ja FLAD) talle Porto ja Rotterdami Euroopa kultuuripealinnade projekti raames toetuse Rotterdamis soolonäituse korraldamiseks (2001), ta võitis auhinna Prémio de Pintura BCM 95 (ex aequo) (1997) ning pälvis üheksandal Cerveira biennaalil ka maalikunsti esimese auhinna (1995).
