Johannes Petrus Antonius (Joep) van Lieshout sündis 1963. aastal Ravensteinis. Ta õppis Rotterdamis Willem de Kooningi akadeemias (1980–1985), kus hakkas valmistama orgaanilisena näivat sürrealismihõngulist mööblit ja nurgelisi raudskulptuure. Haarlemi kunstikoolis Ateliers’63 veedetud aastatel (1985–1987) võttis ta loomingulise materjalina omaks polüestri.

Selle ajajärgu tööd on inspireeritud popkunsti eeskujudest ning koosnevad virnalaotud õllekastidest, sillutisekividest ja muudest materjalidest, mille esialgne kasutusviis on kunstiliselt ümber kujundatud. Selle protsessi käigus toimub argiste esemete ja materjalide estetiseerimine. Järgmise sammuna jõuabki kunstnik disaini ja masstoodetud disainiobjektide, näiteks mööbli juurde.

1995. aastal asutas Van Lieshout Rotterdamis omanimelise ateljee-töökoja, kus valmistatakse nii tellitud kui ka vabalt loodud töid. Atelier Van Lieshoutis valmivad iseseisvad kunstiteosed, eelkõige visuaal- ja tarbekunsti piire kompavad objektid. Van Lieshouti esemed sarnanevad väga tarbeasjadele ja mõnikord ongi funktsionaalsed. Tema skulptuuride eesmärk on tekitada vaatajas segadust ja panna ta argiesemeid terasema pilguga vaatlema. Nii püüab ta vähendada lõhet kunsti ja igapäevaelu vahel.
Van Lieshouti uuemate isikunäituste hulgas on järgmised: „EHBO“, Galerie Ron Mandos, Amsterdam (2022); avanäitus, ROOF-A, Rotterdam (2022); maailmanäitus 2020, Madalmaade paviljon, Dubai (2022); „Oil – Beauty and Horror in the Petrol Age“, Kunstmuseum Wolfsburg, Wolfsburg (2022); „Kunst aan de Schinkel“, Soledad Senlle Art Foundation, Amsterdam (2022); „Outdoor Sculpture“, Hall Art Foundation, Reading, Vermont (2022); „Blast Furnace“, Art OMI, Gent, New York (2021).
Kunstnikule on antud Charlotte Köhleri auhind (1991) ja Rooma skulptuuriauhind (1992).