Jörg Immendorff sündis 1945. aastal Bleckedes. Oma karjääri ei alustanud ta mitte maalikunstnikuna, vaid kooliõpetajana. Sel ajal (1960. aastatel) hakkas ta Teo Otto kõrval maastikke maalima. Varsti pärast seda astus ta Düsseldorfi kunstiakadeemiasse (1963–1964), kus tema õpetajaks oli ka Joseph Beuys. Kontaktid Saksamaa kunstiskeene esindajatega mõjusid viljastavalt ja Immendorf pürgis kiiresti kuulsuse poole, pakkudes välja midagi uut ja jättes kunstimaastikule oma jälje. Seda jälge aitas lisaks kunstitegevusele jätta ka õpetamine Düsseldorfis, Stockholmis, Kölnis ja Frankfurdis (Immendorf pöördus sellega tagasi oma karjääri algusaegade juurde).
Oma kõrgete eesmärkide täitmiseks lõi Immendorf liikumise LIDL, mis hõlmas suurt hulka tegevusi, nagu LIDL akadeemia, LIDL ruum, LIDL sport ja LIDL teater. Tegevuste eesmärk oli hõlbustada ühiskonna ümberkujundamist. See poliitiline tahe avaldus 1970. aastatel kunstniku sidemetes maoismiga ja hiljem keskkonnakaitsega, tema vastuseisus Vietnami sõjale ja sellest tulenevas sõjakas pöördes tema töödes.
Tol ajal keskendus ta oma kunstis Saksamaale ja selle keerulisele lähiajaloole, mille tulemuseks oli lõhenemine. Sellest alates sai keskseks teemaks „Naht“ (saksa keeles „õmblus“ või „keevitus“). Olles vallatud Saksamaa taasühinemise ideest, asutas ta koos Ida-Saksa maalikunstniku A. R. Penckiga organisatsiooni Alliance d’action RFA-RDA.
1980. aastatel muutus Immendorffi looming sümboolsemaks ja allegoorilisemaks, kuna ta pöördus tüüpilisel postmodernistlikul viisil 20. sajandi kunstiajaloo märgiliste tähiste poole.
Olles peamiselt küll maalikunstnik, on Immendorff loonud ka arvukalt skulptuure. Avades 1984. aastal Hamburgis la Paloma baari, paigutas ta sinna Hans Albersile pühendatud monumentaalse pronkskuju. Baari kujunduses kasutas ta ka selliste mainekate kolleegide töid nagu Joseph Beuys, A. R. Penck, Markus Lüpertz, Georg Baselitz ja Julian Schnabel. Üks Immendorfi tuntumaid skulptuure on 25 meetri kõrgune rauatükk, mis kujutab endast tamme tüve.
Immendorffi töödes on algusest peale olnud märgata iroonilist õõnestamist. On märkimisväärne, et see paistab läbi isegi tavapärasemate tööde ja tellimuste puhul. Kui ta maalis oma hea sõbra, Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi portree, tasakaalustas ta poliitiku karmi ilmet väikeste ahvidega, kasutades talle omaselt looma-allegooriat. Portree valmimise ajal 2007. aastal tekitas see valik palju poleemikat. Aasta varem oli kunstnik juba kasutanud ahvide motiivi oma illustratsioonides piibi eriväljaande jaoks. Lisaks mainitud näidetele jõudis ta 2000. aastatel sageli uudistesse ka oma regulaarse – ja avaliku – prostituutide ja kokaiini kasutamise tõttu.
Lou Gerigi tõbi (neuromuskulaarne neurodegeneratiivne haigus, mis põhjustab tahtele alluvaid lihaseid kontrollivate motoneuronite järkjärgulist kadumist) muutis Immendorffi viimased eluaastad keeruliseks. Võimetuna maalima, koostas ta arvutis esialgse kompositsiooni ning delegeeris teostamise oma assistentidele.
Immendorff suri 2007. aastal 62-aastaselt. Tema sõber Tilman Spengler avaldas talle 2015. aastal postuumselt austust romaaniga „Daring attempt to stick in the air“.
