Jorge Martins sündis 1940. aastal Lissabonis. Ta õppis aastatel 1957–1961 Lissabonis koolis Escola Superior de Belas-Artes arhitektuuri ja maalikunsti. 1958. aastal hakkas ta tegelema graafikaga Portugali graafikute koostööühenduses Sociedade Cooperativa de Gravadores Portugueses.
Martinsi varasemat loomingut iseloomustavad abstraktsionistlikud kalduvused. Ta kasutab tasapinnalisi vorme ja jõulist kujundust. Hiljem areneb tema kunst siiski pigem lüürilise abstraktsionismi lähedaseks.
Näitustel hakkas ta osalema 1959. aastal ning kõige suuremat tähelepanu pälvis ta sel perioodil osalemisega 1961. aasta Calouste Gulbenkiani sihtasutuse teisel plastiliste kunstide näitusel. Samal aastal sõitis Martins Pariisi, kuhu jäi kolmeteistkümneks aastaks elama. Seal kujundas ta välja oma lõpliku stiili. Pariisis seltsis Martins muu hulgas selliste kunstnikega nagu Júlio Pomar, Lourdes Castro, René Bertholo, Árpád Szenes ja Maria Helena Vieira da Silva ning võttis omaks seal parajasti kujuneva ja moes oleva uudse stiili. Tema loomingusse ilmusid teatavad äratuntavad figuurielemendid ning mõningane popkunsti ja veelgi tajutavam Prantsuse uusrealismi mõju.
1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses kogus Martins rahvusvahelist tuntust. Ka koduriik Portugal tunnustas teda mitmesuguste auhindade ja autasudega. Uudishimu kiskus aga kunstnikku võõrsile, täpsemalt Ameerikasse New Yorki, kus ta endale 1975. aastal ateljee lõi. Ta veetis Atlandi taga väga intensiivse loomeperioodi, ent lõpuks naasis ta 1991. aastal siiski kodumaale Lissaboni.
Karjääri jooksul on ta oma loomingut eksponeerinud mitmel pool maailmas. Tema olulisematest näitustest ja saavutustest tasub välja tuua järgmised: joonistuste näitus, Centre Pompidou, Pariis (1978); Portugali esindamine 1985. aastal 18. São Paulo biennaalil; Centro de Arte Moderna, Calouste Gulbenkiani sihtasutus, Lissabon (1985); joonistuste ülevaatenäitus, Calouste Gulbenkiani sihtasutus, Lissabon (1988); Galeria Valentim de Carvalho (1991); tagasivaatenäitus, Calouste Gulbenkiani sihtasutus (1993); Galeria Luís Serpa, Lissabon (1995); Corcoran Gallery of Art, Washington (1995); Galeria Fernando Santos, Porto (1998); Culturgest, Lissabon (2001); rändnäitus: Museu Nacional de Belas Artes, Rio de Janeiro; Pinacoteca do Estado de São Paulo; Caixa Econômica Federal Gallery, Brasília (2003); rühmanäitus „Relative Density“, Centro de Arte Moderna, Calouste Gulbenkiani sihtasutus (2005); „Simulacros – Uma Antologia“ (2006); tagasivaatenäitus, Berardo Collection Museum, Centro Cultural de Belém (2006); topeltnäitus „A Substância do Tempo“: Carmona e Costa Foundation, Lissabon; kaasaegse kunsti muuseum Serralves, Porto (2013); „Never Look Back“, Kogan Gallery, Pariis (2013); „Aphorisms“, Galeria Giefarte, Lissabon (2015); Árpád Szenes-Vieira da Silva Foundation, koostöös sihtasutusega Carmona e Costa Foundation (2017); Museo Extremeno e Iberoamericano de Arte Contemporaneo, Badajoz, Hispaania (2018–2019); „Horizontes“, MUDAS (Museu de Arte Contemporânea da Madeira) (2019); „Jorge Martins. Shadows and Paradoxes“, MARCO (Museo de Arte Contemporánea de Vigo), Hispaania (2019–2020); „Lusco Fusco“, Galeria Municipal Ala da Frente, Vila Nova de Famalicão (2020–2021).
