José de Guimarães sündis 1939. aastal Guimarãesis. Ta õppis korraga kunsti ja inseneriteadust (sõjaväeakadeemias ja Lissaboni Tehnikaülikoolis, 1957), siis võttis ta Teresa Sousa ja Gil Teixeira Lopesi juures maalitunde ning lõpuks astus ta Portugali graafikute ühenduse liikmeks ja hakkas seal õppima hoopis graafikat.
Aastatel 1961–1966 reisis de Guimarães mööda Euroopat ja õppis Euroopa kunsti ja suurmeistreid paremini tundma. Eriti huvitas teda Rubens. Kunstnik veetis sõjaväeteenistuses olles seitse aastat ka Angolas (1967–1974), kus tal tärkas huvi Aafrika kunsti ja etnograafia vastu. Reisid Mehhikosse, Jaapanisse ja Hiinasse laiendasid tema silmaringi ja kasvatasid huvi ka nende riikide kunstiliste traditsioonide vastu.
Ta leidiski oma loomingu jaoks inspiratsiooni reisidest ja oma sünnimaa Portugali imperialistlikust minevikust ning püüdis ühendada Aafrika ja Euroopa kultuure. Kunstniku varases loomingus on tunda popkunsti ja uusrealismi mõjutusi, kuid need asendusid peagi primitiivsemate väljendusvormide ja nüanssidega, mille abil de Guimarães suhestus kogu ülejäänud 20. sajandi jooksul teiste mandrite ja maailmajagude kultuuridega. See oli 20. sajandi kunstile väga omane. Näiteks Aafrika kunst aitas Euroopa loomeinimestel üle saada mimeetilisest kujutamisest, eelkõige skulptuuris, ning lihtsustada vorme ja struktuuri.
De Guimarãesi rahvusvahelise edu võib jagada mitmesse järku. Alates 1989. aastast korraldas ta näitusi mitmel pool Jaapanis ning osales avalikes projektides Tokios, Kuchiros, Tsumaris ja Naoshimas. Pärast 1993. aastat ja mitut reisi Mehhikosse, muutus ka sealne kultuur tema loomingu kindlaks osaks ja ta süüvis põhjalikumalt sealsete põlisrahvaste traditsioonilisse kunsti. 1998. aastal sidus ta end ka Hiinaga, korraldades uurimisreise ja näitusi Hongkongis, Macaus ja Pekingis.
José de Guimarães on oma inseneri tausta, kunstniku silma, antropoloogiast laenatud metoodika ja kollektsionääri kirega äärmiselt isikupärane kunstnik. Tema looming on sünkretistlik ning lisaks kuulub talle tohutu ja rikkalik kunstikogu. Sellesse kuulub 5000 Aafrika eset, 300 Ameerika põlisrahvaste kunstiobjekti ja 1000 Vana-Hiina taiest ning ainuüksi nende hoiustamiseks on tal vaja 6000 ruutmeetrit pinda. Nii suurt kogu motiveeris teda looma peamiselt huvi kultuurivahetuse ja teiste mõistmise vastu, aga ka lugupidamine ja imetlus.
De Guimarãesi loomingut on saanud näha arvukatel näitustel. Ühe kõige põhjalikumatest retrospektiividest korraldas Wurst Collection, millele kuulub enam kui 300 de Guimarãesi teost.
De Guimarães lööb aktiivselt kaasa ka kultuurielus ning kui tema kodulinn Guimarães kuulutati Euroopa kultuuripealinnaks, osales ta innukalt sellega seotud üritustes. Muu hulgas avas ta omanimelise rahvusvahelise kunstikeskuse José de Guimarães International Arts Centre (CIAJG). Ta on leidnud suurt tunnustust Portugali pressis ja lisaks on Portugalis välja antud temale pühendatud meenemünt.
