Jozef Jankovič sündis 1937. aastal Bratislavas. Ta õppis aastatel 1956–1962 Bratislava kunsti- ja disainiakadeemias professor Jozef Kostka juures. Kunstniku varased, peamiselt uusrealismist inspireeritud teosed on valdavalt skulptuurid ning need sobituvad hästi avaliku ruumi ja selle arhitektoonikaga. Enne kooli lõpetamist hakkas ta juba tuntust koguma näitustega kodumaal, aga ka Ungaris, Poolas, Itaalias ja Prantsusmaal. Jankovič sai aga oma loomingu tõttu peagi tunda poliitilist survestamist ning ta kanti musta nimekirja Praha kevade ja normaliseerumise perioodil (ta heideti kunstnike liidust välja). Selle asemel, et lasta end heidutada ja vaikima sundida, hakkas Jankovič oma loomingus uurima tsensuuri ja autoritaarset sekkumist kultuuris ja meedias.
Tsensuuri tõttu omandas Jankovič uusi tehnikaid, nagu arvutigraafika, kujutisega manipuleerimine ja isegi ehtekunst.
Juba 1968. aastal hakkas Jankovič vastu levinud tavale kanda ametlikel demonstratsioonidel Vladimir Leninit, Karl Marxi ja Josif Stalinit kujutavaid pilte. Teoses „Private Manifestation“ asendas Jankovič poliitikategelaste skulptuuride pead autoportreedega popkunsti vaimus. Valitud stiil vastandus otseselt sotsialistlikule realismile. Jankovič kritiseeris oma loomingus tsensuuri ja isikukultust ning ta asus kindlalt jäiga võimu all oleva nimetu rahvamassi poolele.
Tema võitlus jätkus 1972. aastal esimese arhitektuurse ja düstoopilise sarjaga, milles ta ironiseeris Tšehhoslovakkia normaliseerimise protsessi. Kunstnik võrdsustas isoleerimiskohad, nagu vanglad, ülekuulamisruumid ja piinakambrid valitsushoonete, nende kontori- ja ooteruumidega. Selles sarjas võttis Jankovič kasutusele ka ühe oma peamistest motiividest – inimfiguuri. Inimesed on vaid pelgad numbrid, neid on näha kõikjal kas tervelt või fragmenteeritud jäsemetena.
Jankoviči loomingu morbiidsus kasvas koos politiseerumisega. Temaatika raskust leevendab absurdne, kuid siiski traagiline kergus. Tema tegelased ei ole kaugeltki passiivsed, vaid püüavad vastu seista neid põrmustavale saatusele, kuid väljapääsu pole. Vastuseks propagandakunsti valedele ei kujutanud ta inimesi kangelastena, nagu oli tavaks, vaid ohvritena, kes nad ka tegelikult olid. Oma kogemustele tuginedes ületas kunstniku toetus inimõigustele riigipiirid ning ta seisis rõhutute, hääletute ja tõrjutute eest kõikjal maailmas.
Ta oli aastatel 1994–2007 Bratislava kunsti- ja disainiakadeemia professor.
Jozef Jankovič suri 2017. aastal.
