1919. aastal Badajozi provintsis Torre de Miguel Sesmeros põllutööliste perekonnas sündinud Barjola kolis 1934. aastal Badajozi linna ja asus õppima kunsti- ja käsitöökooli. Barjola noorus möödus Hispaania kodusõja keerises, mis teda sügavalt mõjutas. Ka tema hilisemad tööd kajastavad kohati selle perioodi läbielamisi. 1943. aastal kolis Barjola õpingute jätkamiseks Madridi. Ta hakkas õppima San Fernando kuninglikus kunstiakadeemias, kus võttis ainult puidunikerduse ja puugravüüri tunde, samuti käis ta kunstikeskuse (Círculo de Bellas Artes) tundides. Reproduktsioonide muuseumis ja Prados kopeeris ta Velázqueze sarja „Buffoon“ portreesid ning maalis Goya, el Greco ja Bosco tõlgendusi. Lisaks valmisid tal esimesed gravüürid. Elatist teenis noor kunstnik neil päevil aga skulptorina Granda ateljees. 1940. aastate teisel poolel valitsesid tema loomingus kostumbrism ja äärelinnatemaatika. Tema stiil oli naturalistlik, kuid selles oli juba tunda teatavaid ekspressionismi elemente.
1950. aastal otsustas ta lõplikult ainult maalikunstile pühenduda ning 1957. aastal toimus Madridis Galería Abrilis tema esimene isikunäitus inimtemaatilistest töödest. Barjola enda sõnul algas tal seejärel vaimsem tsükkel. Stiililiselt hakkas ta siduma kubismi ja ekspressionismi ning selle kombinatsiooni mõju on tunda kogu tema ülejäänud loomingus. Samal aastal veetis Barjola kolm kuud Belgias, kus avastas enda jaoks Ensori, kelle maalid teda väga mõjutasid. Edasi sõitis ta Pariisi, kus vaimustus Matisse’i, Soutine’i, Rouault’ ja de Staëli töödest. Brüsselis korraldas ta galeriis Théâtre isikunäituse ning samuti osales ta sealsamas Vallovra galeriis toimunud rühmanäitusel.
1959. aastal muutus Barjola figuurikäsitus järjest abstraktsemaks ja värvigamma kahvatumaks. Tema objektid ja tegelased jäid siiski äratuntavaks ning tavaliselt viitas ta neile ka teoste nimes. Kunstnik kasutas sellel ajajärgul oma maalidel palju suuri ühevärvilisi pildipindu ja tugevaid kontuure. Ise seletas ta oma loomingulist pööret sellega, et varasemast laadist väsinuna alustas ta abstraktsionismga, mis aitas ruumi selgemini tajuda. See etapp kestis siiski üsna lühikest aega, sest kunstniku jaoks oli alati oluline olnud eelkõige teoste sisu. Kuna abstraktsionism oli tema sõnul aga ainult esteetiline kunstivorm, ei saanud ta selle juurde jääda.
1960. aastal sai Barjola Juan Marchi fondilt stipendiumi õpingute jätkamiseks välismaal. 1964. aastaks olid tema maalid muutunud äärmiselt intensiivseks ja väljendusrikkaks. Tema figuurikäsitus ja jõuline pintslilöök rõhutasid valitud teemade ja tegelaste koletislikkust ja õudu. Samuti hakkas ta kasutama rikkalikumat värvipaletti, eriti musta, karmiinpunast ja rohelist, mis olid väga kontrastsed, ning figuuride piirjooned muutusid nurgelisemaks ja ebaühtlasemaks. Kunstniku loomingusse ilmus teatav sürrealistlik toon ning tema figuurid hakkasid moonduma, eriti mis puudutab käsi ja päid.
Alates 1967. aastast loobus ta tugevast pintslitööst, eelistades kirgaste toonide õhemaid kihte, mis tõi ta teatavates aspektides popkunstile lähemale. Sel perioodil hakkasid kunstniku teostes veelgi selgemalt esile tulema mõned tema loomingut läbivad jooned: iroonia, sarkasm, inetus, vulgaarsus ja süngus. 1970. aastatel võttis Barjola taas suuna ekspressionismi poole. Teda mõjutas üha rohkem informalism ning Baconi, de Kooningi ja Picasso looming. Barjola 1970. aastate alguse tööd olid sageli ka ühiskonna- ja režiimikriitilised. Ta taunis rõhuvat riigikorda ning maalis oma vaadete toonitamiseks surma ja üleüldist vägivalda, mahalaskmisi ja massimõrvu. Tänu sellele muutus tema pildikeel sügavamaks kui kunagi varem.
