Károly Elekes sündis 1951. aastal Cristuru Secuiesc/Székelykeresztúris. Maapoisist Károly kunstnikuks kujunemise teel oli üks tähtsündmusi, kui ta sai 14-aastasena oma vanemalt vennalt (kellest sai hiljem ajakirjanik) kingiks fotokaamera. Sellega alustas ta oma kunstnikusilma treenimist. Aasta hiljem asus ta õppima Târgu Mureë/Marosvásárhely muusika- ja kunstikallakuga keskkooli, kus teda mõjutasid esimesed õpetajad ja meistrid, näiteks Pál Nagy.
Elekes õppis Cluj-Napoca/Kolozsváris Ion Andreescu kunstiinstituudis (praegu kunsti- ja disainiülikool) aastatel 1971–1975. Teda saadab lugupidamine selle eest, et ta toetas Rumeenia kunstimaastikku oma kaastööga MAMŰ ateljeele (1979–1984). See ühendus, mille keskmes oli peamiselt Apollo galerii ja stuudioteater, aitas kunstnikke, kes põgenesid Rumeeniast Ungarisse (nagu ka Elekes ise 1984. aastal). Seistes silmitsi repressiivse korraga, mis keelas vaba eneseväljenduse, lõpetas MAMŰ ise oma tegevuse, minnes 1983. aasta septembris suurejoonelise tseremooniaga laiali.
Rühma tegevuse lõpp ja sellele järgnenud kolimine Ungarisse tähendas Elekesi jaoks mitmel moel vabanemist. Ta reisis (Itaalia, Ameerika Ühendriigid), tegeles loometööga ja asutas koos Árpád Nagy ja Sándor Krizbaiga uue rühmituse Pantenon (1990–1993). Sel perioodil hakati teda kultuuris tunnustama, tulid esimesed tellitud projektid ja auhinnad, nt Munkácsy auhind 1997. aastal.
MAMŰ aastad olid need, mis teda kujundasid. Elekes on uuendusliku meelelaadiga postmodernist, kes kujundas oma stiili, lähtudes oma eelkäijate õppetundidest esteetikas. Kunstniku loomingusse on leidnud tee nii sürrealism, kontseptualism, popkunst, abstraktsionism kui ka armastus maastikumaali vastu. Tajudes tundlikult kunsti ja looduse lahutamatut seost, püüdis Elekes algul edendada dialoogi ja koostöö vahendina maakunsti (Land Art). See algatus võimaldas tal ulatuslikult reisida ja arendada välja suure võrgustiku. Elekesi suhe loodusega on muutunud tema kunstipraktikas küpsemaks, olles endiselt tema loomingu üks põhitunnus. Tema hilisemate tööde eesmärk on uuendada oma käekirjaga olemasolevaid kunstiteoseid või amatööride tundmatuid maale, et päästa need muuseumikogudest ja anonüümsusest, kus enamik teoseid hääbub.
