Kristaps Gëelzis sündis 1962. aastal Riias. Ta õppis Läti kunstiakadeemias (lõpetas 1986). Sellest ajast alates on ta oma postmodernistliku meetodite paljususe ja kultuuriliselt kaalutlevate ideedega saanud Läti kaasaegse kunsti keskseks isikuks, kõrvuti selliste kunstnikega nagu Ojārs Pētersons, Andris Breže, Oůegs Tillbergs ja Juris Putrāms.
Olles ümbruse suhtes terava pilguga, hindab ja muundab Ģelzis ümbritsevat reaalsust, et tuua nähtavale, väljendada ja kujutada varjutatud, nähtamatuid või ebamugavaid tõdesid. Tema kunst on seega kultuuriliselt laetud ning põhineb ühisel väljenduskeelel, sümbolitel ja arhetüüpidel. Nende kaudu püüab ta tõlkida tajutavat ühist tunnet, mis on sageli seotud rahvusliku identiteedi, omariikluse või väljarändega – teemadega, mis on Läti ühiskonna keskmes. Kunstnik tasakaalustab neid kultuuriliselt spetsiifilisi teemasid universaalsete kujutistega, nimelt kasutades uues kontekstis popkultuurist pärit armastunud tegelasi (nt superkangelased või Disney tegelased) või kujutades olukordi, mis sunnivad vaatajat oma suhet kõnealuste ikoonidega uuesti hindama.. Tema näitus „Laika laukums (Time Square)“ Riia galeriis 2000. aastal tõi esile Ameerika ja Läti kultuuri sarnasused ja erinevused.
Kui metakriitiline sõnum on selgelt prioriteet, ei piira Ģelzist vahendid. Kogu oma karjääri jooksul on ta arendanud võimekust töötada kõigi olemasolevate materjalide ja tehnikatega: akadeemiline joonistus, vesivärvid, maalimine, valmisesemed, kõrgtehnoloogilised materjalid, fotograafia, digifotod ning video või tekstiiltööd – tema kunstis on kasutatud neid kõiki. Viimati täiendas Ģelzis oma visuaalset keelt plastmaalidega ning on seda meetodit ka edasi arendanud. See põhineb polüetüleeni, plastlindi, kleeplindi ja akrüülpigmendi kasutamisel. Alates 2015. aastast on need materjalikooslused muutunud struktuurilt üha maalilisemaks.
Alates populaarsuse tõusust 1980. aastate keskpaigast on Ģelzis osalenud arvukatel näitustel: Ludwig Museum (kaasaegse kunsti muuseum), Budapest, Ungari (1991); Pori kunstimuuseum, Pori, Soome (1992); „Riga – Lettische Avantgarde“, Staatliche Kunsthalle Berlin, Lääne-Berliin, Saksamaa Liitvabariik (1988); „Personal Time“, Varssavi, Poola ja Peterburi, Venemaa (1996); „Virtuale“, Läti Riiklik Kunstimuuseum, Riia, Läti (1996); osalemine Läti kunsti näitusel projektis „Art Moscow“, Tsentralnõi Dom Hudožnika, Moskva, Venemaa (2001); Städtische Galerie Bremen, Bremen, Saksamaa (2002); osalemine Rīgas Galerijas projektis „Maskid“ seitsmendal rahvusvahelisel kaasaegse kunsti näitusel „ART MOSCOW 2003“ (2003), Riia, Läti; kaasaegse kunsti muuseum Kiasma, Helsingi, Soome (2004).
Ģelzis esindas Lätit ka 54. Veneetsia biennaalil ja sai 2011. aastal Purvītise auhinna.
