Lucien Wercollier sündis 1908. aastal Luxembourgis. Tema isa Jean-Baptiste Wercollier oli skulptor ja kunstiõpetaja, tema onu Jean-Pierre Koenig Luksemburgis tuntud arhitekt. Seega kasvas noor Lucien üles keskkonnas, kus kunst ja arhitektuur olid sagedased arutlusteemad. Isa eeskuju järgides õppis ta aastatel 1924–1927 Luxembourgi koolis École d’artisans de l’État (tänane Lycée des Arts et Métiers) skulptuuri. Järgnesid õpingud Brüsseli kunstiakadeemias (Académie Royale des Beaux-Arts, 1927–1931) ja Pariisi kunstikõrgkoolis École Nationale Supérieure des Beaux-Arts (1931–1933). Seejärel köitis teda üha enam kaasaegne kunstimaailm.
Ta imetles Aristide Mailloli, edasi kaldus tema huvi aga selliste meistrite suunas nagu Constantin Brâncuși ja Jean Arp ning radikaalsema abstraktsionismi poole, mille ta võttis päriselt omaks ajavahemikus 1952–1955. Sarnaselt oma suurte eeskujudega eelistas ka Wercollier looduslikke materjale ja monumentaalseid mastaape. Ta kasutas puitu, kivi, pronksi, marmorit, alabastrit ja oonüksit.
Tänapäeval ilmestavad tema skulptuurid avalikku ruumi mitmel pool Euroopas, kuid segastel Teise maailmasõja aastatel pidi ta tunnustuse eest võitlema. Nimelt keeldus ta 1940. aastal liitumast natsirežiimi kultuurikojaga (Kulturkammer) – organisatsiooniga, mis püüdis kogu kunstitegevust poliitilise ja ideoloogilise järelevalve all hoida. Keeldumise tõttu jäi ta ilma õigusest oma töid eksponeerida.
1. septembril 1942 Lucien Wercollier vahistati, kuna oli osalenud spontaanses streigiliikumises nelja aastakäigu (1920–1924) Luksemburgi meeste sunniviisilise värbamise vastu Saksa sõjaväkke. Tema abikaasa ja nende kaks väikest last küüditati Sileesiasse laagrisse. Ta ise viidi pärast kaks nädalat kestnud vangistust Luxembourgi Grundi vanglas (4.–19. september 1942) üle Hinzerti (Saksamaa) ja seejärel Lublini (Poola) koonduslaagrisse. 1943. aastal pääses ta oma naise ja kahe lapse juurde Sileesias asuvasse küüditatute laagrisse.
Õnneks said tema ja ta pere lõpuks elusalt ja tervelt Luksemburgi tagasi pöörduda. Wecollier’ loodud skulptuure on üles seatud mitmel pool Euroopas. Üks tema tuntumaid töid, „Poliitvang“, asub Hinzerti kalmistul. Strasbourgis Euroopa palee (Palais de l’Europe) ees on tema pronksskulptuur „Interpenetration“. 1974. aastal anti Luksemburgis välja selle skulptuuri kujutisega kaheksafrangine postmark. Šveitsis Lausanne’i olümpiamuuseumi skulptuuriaias on tema teivashüpet sümboliseeriv skulptuur „Altius“. Hästi tuntud on ka tema marmorkuju „La Vague“, mis paikneb Luksemburgis Ettelbruckis haigla (Centre hospitalier neuro-psychiatrique) territooriumil.
Wercollier’ tööde olulisemad näitused tema eluajal: Maison du Grand-Duché de Luxembourg, Brüssel (2001); Arsenal, Metz, Prantsusmaa (1999); Banque Internationale à Luxembourg, Luxembourg (1995); Wahlpalast, Trier, Saksamaa (1986); Galerie Beaumont, Luxembourg (1985); Musée national d’histoire et d’art, Luxembourg (retrospektiiv, 1983); Galerie Kutter, Luxembourg; Musée de la Ville, Metz (retrospektiiv, 1980); Escher Theater, Esch-sur-Alzette, Luksemburg (retrospektiiv, 1979); Saarland Museum, Saarbrücken (retrospektiiv, 1977); Galerie Roque, Pariis (1976); Palais des Arts et de la Culture, Brest, Prantsusmaa (retrospektiiv, 1975); Galerie Municipale, Esch-sur-Alzette (1972); Galerie Villand et Galanis, Pariis (1967).
