Lucio Fanti sündis 1945. aastal Bolognas. Kuigi ta on Itaalia taustaga, õppis ta Londonis ja asus seejärel 1965. aastal elama Pariisi. Seal hakkas ta varakult näitustel osalema ning lõi kaasa noorte maalikunstnike näitusel Salon de la Jeune Peinture, kus osalesid ka liikumise figuration narrative esindajad, kes olid kriitiliselt ja esteetiliselt koondunud kunstikriitik Gérald Gassiot Talabot’ ümber.
Fanti kunstis eksisteerivad koos teatava annuse maagilise huumoriga ka näiliselt heterogeensed narratiivid. Varasel loomeperioodil kasutas ta näiteks Nõukogude Liidust tuttavaid visuaalmotiive, et juhtida tähelepanu liikumise silmakirjalikkusele. Hiljem siginesid tema kunsti Majakovski traagilised ja luulelised figuurid ning ajatu looduseteema. Kuigi tema huvi- ja inspiratsiooniallikad on olnud mitmekesised, on Fanti stiil ja kõik tema tööd talle ainuomaste ja eripäraste elementide poolest äratuntavad.
Fanti loomingut on näidatud mitmel pool maailmas ning ta soolonäitusi on korraldatud Pariisis, Roomas, Milanos, Veneetsias, Nîmes’is, Grenoble’is, Le Cailaris ja Budapestis. 2011. aastal korraldas Saint-Rémy-de-Provence’is asuv Musée Estrine tema loomingust suurejoonelise kaheosalise tagasivaatenäituse, mis kajastas nii ta kunsti kui ka teatritööd.
Näitus juhtis tähelepanu asjaolule, et lisaks maalimisele on Fanti tegutsenud ka lavakujundajana ning valmistanud kujundusi mitmetele tuntud tükkidele. Ta on teinud koostööd oma aja parimate lavastajatega, nagu Jean-Pierre Vincent, Jean Jourdheuil, Ermanno Olmi, Klaus Michael Grüber, Bernard Sobel, Luc Bondy ja Peter Stein. Steiniga tehtud koostöö eest pälvis ta 1986. aastal aasta parima lavakujunduse kategoorias lausa Laurence Olivier’ auhinna. Fanti lavakujundusi ja konstruktsioone on kasutanud mitmed Pariisi, Berliini, Brüsseli, Salzburgi, Lyoni, Cardiffi, Barcelona, Bergamo ja Londoni teatrid.
