Luigi Mainolfi sündis 1948. aastal Campanias Rotondis ja õppis Napoli kunstiakadeemias. 1960. aastate Itaalia avangardkunsti pealinna vastupandamatut tõmmet tundes kolis ta 1973. aastal Torinosse.
Ajalise kokkulangevuse tõttu on tema kunsti sageli määratletud postkontseptuaalseks, kuid õigupoolest on ta stiililt tihedamalt seotud talle eelnenud minimalismipõlvkonnaga. 1970. aastate alguses keskendus Mainolfi kehale ja liigutustele, kasutades keha väljendusvahendina. Üks tema tunnuslikke võtteid oli kopeerida oma keha piirjooned kriidiga paberile ja panna siis töö vette, lastes sellel saadud kuju moonutada ja jooni ähmastada. Kümnendi lõpul ilmusid tema töödesse iidsed sümbolid ja arhailised motiivid. Ühtlasi süüvis ta skulptuuri teoreetilistesse aspektidesse ja hakkas oma teostele lisama kirjalikke tekste.
Mõne aja pärast inaasis ka figuraalsus, fantastilisi muteerunud hübriidlinnu hakkasid täiendama bioloogilised ja zooloogilised viited. Linna korrapära segunes tema ülimalt taktiilsetes terrakotaskulptuurides fantastilise hübridisatsiooni näol ilmneva kaosega. Lisaks savile kasutas ta oma töödes ka muid traditsioonilisi materjale, nagu pronks, kips, kivi, laava ja puit. Fantaasielementide kaudu omandasid Mainolfi skulptuurid ajatu ja universaalselt folkloorse olemuse.
Sajandi viimasel kahekümnel aastal oli Mainolfil hulgaliselt näitusi, sealhulgas 1988. aastal Bologna Galleria de’ Foscheraris, Pozzuoli Alfonso Artiaco galeriis ja Pariisi Di Meo galeriis, samuti Torino Tucci Russo galeriis (1989), Torino Noire’i galeriis (1990), Brescia Piero Cavellini galeriis (1991), Milano Gian Ferrari galeriis ja Rimini linnamuuseumis (1992), Pozzuoli Alfonso Artiaco galeriis (1993), Bologna Villa delle Rose galeriis ja Praha linnagaleriis (1994) ning 1998. aastal taas Bologna Galleria de’ Foscheraris, Galleria Studio G7-s ja Otto galeriis.
