Luigi Mormino sündis 1935. aastal Sitsiilias Termini Imereses. Ta õppis Palermo Ülikoolis õigusteadust ja politoloogiat. Aastatel 1961–1998 töötas ta Euroopa Parlamendi sekretariaadis Luxembourgis, juhtides muu hulgas kultuurikomisjoni. Ta töötas Itaalia ja Luksemburgi raadio- ja televisioonikanalites, sealhulgas Radio Luxembourgi (1969–1995) ja Radio Latina (1995–1998) ajakirjanikuna. Ta oli RTL Télé Lëtzebuergi saate Buona Domenica saatejuht ning tegi kaastööd ajalehtedele La Notte ja Il Giornale.
Koos abikaasa Inge Gerd Wilsoniga asutas Mormino 1972. aastal kultuurikirjastuse Club 80, kuhu kuulusid ka Edmond Dune ja Roger Bertemes. 1990. aastal oli ta Diekirchis toimunud esimese Euroopa kaasaegse trükikunsti biennaali žürii liige.
Mormino kunstilise tegevuse tähtis valdkond oli fotograafia. 1994. aastal eksponeeris ta Luksemburgis Thomas Manni raamatukogus fotosid oma kodusaarest Sitsiiliast. Uus fotonäitus järgnes 1996. aastal Brüsselis. 2000. aastal avaldas ta illustreeritud teose „Eternal Sicily“, millele kirjutas eessõna Dominique Fernández.
Arvestatavad kogemused, lai suhtlusvõrgustik ja selge karjäärikulg võimaldasid Morminol omandada ainulaadse positsiooni keelte ja kultuuride vahendajana. Ta avaldas itaalia keeles neli luulekogu – „Certezze governate“, „La piccola memoria“, „Poesia del tempo breve“ ja „Poesie scelte“ –, mis sisaldasid filosoofilisi mõtisklusi aja mööduvusest ja mälu ajatusest. Sageli kasutas ta oma teostes Vahemerega seotud kujundeid. Mõned Mormino luuletused ilmusid ka väljaannetes Estuaries, Les Nouvelles Pages (SELF), La Dryade ja Les Cahiers luxembourgeois, osa neist tõlgiti ka prantsuse keelde.
Mormino tõlkis itaalia keelde Henri Sylvestre’i, Paul CELANi, André Dormsi, Michel Deguy, Edmond Dune’i, Jean-Claude Schneideri, Jacques Réda, Louis Scutenaire’i ja Jean-Claude Walteri luulet ning Provence’i, Alsace’i ja Belgia luule antoloogiaid.
Mormino suri 1999. aastal.
