Luigi Ontani sündis 1943. aastal Bolognas Vergatos. Kuigi ta õppis Bologna kunstiakadeemias, võib väita, et aastatel 1963–1964 Torinos läbitud sõjaväeteenistus mõjutas tema kunstikarjääri tugevamalt. Ontani kasutas Torinos veedetud aega selleks, et külastada linna muuseume ja avangardseid kunstigaleriisid, pannes aluse suhtevõrgustikule galeriiomanike ja noorte kunstnikega. Ühtlasi kasutas tulevane kunstnik väeteenistuse aega oma lugemuse täiendamiseks, uurides eelkõige Apollinaire’i ja Pirandellot, kes avaldasid tema hilisemale loomingule püsivat mõju.
Pärast seda ainulaadset haridusetappi pöördus Ontani 1965. aastal tagasi Vergatosse, kus ta jätkas iseseisvaid õpinguid ja katsetusi eri meetodite ja materjalidega, osaledes ka kunstiakadeemia avatud stuudios, kus tegeldi natuurist joonistamisega. Samal ajavahemikul hakkas Ontani looma oma „pleonastilisi objekte“, mis väljendasid esemete asjatust, muutes need talismanideks ja muudeks väeesemeteks, mida kunstnik kandis oma kehal või paigutas puudele. Kaudselt oli teose subjektiks alati kunstnik ise, vaadelduna läbi mütoloogiliste, kirjanduslike ja populaarsete teemade prisma. Tema tööde mõõtmed vaheldusid üliväikestest hiigelsuurteni. Ontani tegeles ka fotograafiaga, mis oli ettevalmistuseks tema nn elavatele maalidele – suurtele installatsioonidele, mille keskne tegelane on lõpututes variatsioonides portreteeritud kunstnik ise ja mille poolest teda tänapäeval ka kõige rohkem tuntakse.
1970. aastal kolis Ontani Rooma, kus uuest ümbrusest otseselt mõjutatult ja inspireeritult laiendas oma silmaringi ja uuris uusi väljendusvorme, mis sarnanesid varajasele etendus- ja kontseptuaalsele kunstile. Kunstniku tuntus ja edu ülemaailmsel kunstiareenil kasvas. 1977. aastal esitles Ontani oma teoseid esimest korda New Yorgis mainekas Sonnabendi galeriis. Tema teostes ilmnes üha selgemalt idamaine mõju. Seda esteetilist sidet tugevdas 1974. aastal tehtud India-reis. 1982. aastal toimus New Yorgis Guggenheimi muuseumis põhjapanev näitus „Italian Art Now: An American Perspective“, kus Ontani osales kõrvuti Sandro Chia, Enzo Cucchi, Gilberto Zorio, Giuseppe Penone, Nino Longobardi ja Vettor Pisaniga.
1980. aastatel arenes Ontani stiil, mida toetas tehniline meisterlikkus, avastuslikkuse ja loovuse vaimus üha sürreaalsemaks ja unenäolisemaks. Tulemuseks oli suur hulk vastandlikke materjale ühendavaid teoseid – saledaid müütilisi tegelasi kujutav maaliseeria, mida täiendasid paberimassist, puidust, portselanist ja klaasist objektid.
Tänaseni on Ontanit raske kategoriseerida. Seda segadust ei aita sugugi vähendada ka kunstnik ise, kes kujutab end kord truudusetu ingli, kord androgüünse efeebi, kord Amburi tähtkujus sündinud hermafrodiidina. Muundumiste meistrina on ta olnud igaüks ja mitte keegi, omastades Leonardo, Dante, Krishna, püha Sebastiani ja isegi Pinocchio jooni. Tema looming, mida saadab pidev kujutise ja iseenese muundamine, on kui kättemaks inim- ja kunstiajaloole.
Ontani on osalenud mitmel Veneetsia, Sydney ja Lyoni biennaalil. Hiljuti on tal olnud neli olulist tagasivaatenäitust – New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis (MoMA, 2001), Genti linna kaasaegse kunsti muuseumis (2003–2004), Bologna nüüdiskunstimuuseumis (2008) ja Roomas San Luca riiklikus akadeemias (2017), kus talle 2015. aastal anti vabariigi presidendi auhind.
