Maggi Hambling sündis 1945. aastal Sudburys. Ta oli oma pereliikmetega lähedane ning kõik nende peres olid alati varmad oma kogemusi ja armastust teistega jagama. Emalt õppis Hambling peotantsu ja vennalt puutööd. Tüdruku kunstikirge toitis aga eelkõige isa. Hambling hakkas kunsti õppima Yvonne Drewry käe all Nactoni koolis Amberfield School. 1960. aastal õppis ta aasta aega Lett Hainesi ja Cedric Morrise käe all koolis East Anglian School of Painting and Drawing. Siis läks ta Ipswichi kunstikooli (1962–1964) ning õppis veel Camberwelli kunstikoolis (1964–1967) ja lõpuks mainekas Slade’i kunstikoolis Londonis (1967–1969). Hiljem on ta töötanud õppejõuna Wimbledoni kunstikoolis.
Hambling on viljakas maalikunstnik, kuid eelkõige on ta tuntud oma skulptuuride poolest, sest mitu avalikku ruumi paigutatud Hamblingi skulptuuri on osutunud väga vastuoluliseks. Teda inspireerib meri, eriti Põhjameri, ning ta on sellele pühendanud terve eraldi maaliseeria. Samuti on tema loomingus oluline koht portreedel, mis kujutavad nii elavaid kui ka juba lahkunuid. Kunstnik on veendunud, et portreekunst võimaldab lahkunut erilisel viisil mälestada ja leinata. Hambling peab end feministiks ning on sotsiaalsetes küsimustes äärmiselt tundlik ja sõnakas. Ta kujutab oma töödes eelkõige naisi – nii era- kui ka avalikust sfäärist.
Hambling on oma karjääri jooksul valmistanud mitmeid avalikku ruumi paigutatud skulptuure, mis on pälvinud ohtralt tähelepanu. Esimene, mis põhjustas avaliku kriitikatormi, oli 1998. aastal valminud „A Conversation with Oscar Wilde“. See kujutab tänavapingiks mõeldud graniitkirstust välja küünitavat ja suitsetavat Oscar Wilde’i, kellega jalapuhkajad siis töö pealkirjas osutatud vestlust peaksid pidama. Kriitikute karmil hinnangul oli tegemist kunstniku iseka enesereklaamiga, kuid üldsus võttis skulptuuri kiiresti omaks. See kujunes siiski Londoni avaliku ruumi kõige sagedamini vandaliseeritud skulptuuriks, sest Wilde’i sigaretti lõhuti ja viidi pidevalt ära. See on nüüd määramata ajaks kujult eemaldatud.
2003. aastal valminud roostevabast terasest „Scallop“ on pühendatud Benjamin Brittenile ning see on paigutatud Hamblingi koduse Suffolki rannale. Teos võeti leigelt vastu ning kohalikud elanikud kurtsid, et skulptuur rikub ära seni puutumata ja puhta rannaosa. Skulptuuri eemaldamiseks algatati petitsioon ning tööd on pidevalt vandaliseeritud.
Hamblingi viimane projekt on aga eriti tundlik. 2020. aasta novembris avati Põhja-Londonis Newington Greenis tema „A Sculpture for Mary Wollstonecraft“, mis kujutab samanimelist kuulsat feministi. Töö paigutati kohta, mida seostatakse feminismi sünniga Ühendkuningriigis. Feministlikud kirjanikud ja kultuuritegelased aga ei kiitnud taiest heaks. Wollstonecrafti on sel kujutatud alasti ning tegemist on väikese hõbedase figuuriga, mida on kritiseeritud nii selle väiksuse kui ka alastuse idealiseerimise pärast. Selline kujutusviis õõnestavat väidetavalt eesmärke, mille eest Wollstonecraft võitles. Hambling vaidles aga kriitikutele vastu, et tema töö on otsene vastus traditsiooniliselt meestekesksele ja „peenistest kubisevale“ heroilisele kujutusviisile, mille näiteks on nii Ateena akropoli marmorskulptuurid kui ka Michelangelo Taavet. Kunstniku hinnangul oleksid riided olnud deterministlikud ja piiravad ning kui ta oleks kujutanud Wollstonecrafti riietatuna, ei oleks skulptuur andnud edasi feministi vaimu ja võitlust naiste õiguste eest.
Hambling on tuntud eelkõige Ühendkuningriigis, ehkki ta on ka rahvusvahelisel tasandil mõningast edu saavutanud. Sellest annab tunnistust asjaolu, et tema töid on näidatud sellistes kohtades nagu Yale Center for British Art (New Haven, USA, 1991) ja Ermitaaž (Peterburi, Venemaa, 2013). Hiljuti on tema loomingust korraldatud ka kaks olulist ülevaatenäitust, mida sai näha Hiinas Pekingis (CAFA Art Museum) ja Guangdongis (Guangdong Museum of Art) (2019).
2010. aastal nimetati Hambling Briti impeeriumi ordu liikmeks.
