Marcello Jori sündis 1951. aastal Meranos. 1970. aastate alguses lõpetas ta Bologna kunstiajaloo teaduskonna klassikaõpingud ja seal kohtus ta ka Renato Barillit, kellest sai kunstniku 1977. aastal Galleria de’ Foscheraris korraldatud esimese näituse kuraator. Kunstnikutee algusest peale on Jori püüelnud totaalse kunsti poole, mis tegi temast nüüdiseklektitsismi silmapaistva esindaja.
1980. aastate alguses, pärast sõnadega maalimise perioodi – mis on kogu tema karjääri jooksul korduv teema – hakkas ta maalidel kasutama kristalle ja vääriskive. Need olid otsekui geomeetrilised energia- ja valgusmajakad, mille läbi anda uut värvi maailmale. Olles kindel oma stiilis, valmisid sel perioodil mõned Jori tähtsaimad sarjad – „Giacimenti“, „Foreste“ ja „Città“. Veel üks põhjapanev ja ulatuslik projekt tema karjääris oli „Città meravigliosa“, mille jaoks ta portreteeris maailma kõige olulisemaid kunstnikke neile kõige enam sobivates hoonetes.
Sellel karjääri määravate püüdluste perioodil asutas Jori ka rühmituse „The New Italian Comic“ ja alustas viljakat koostööd kirjastajatega. Tema loomingut avaldasid Itaalias ajakirjad Linus, Alteri ja Frigidaire ning Prantsusmaal Albin Micheli kirjastatav ajakiri L’Écho des Savanes. Samuti tegi ta koostööd ajakirjadega Vogue ja Vanity Fair. Aastatel 1992–1998 töötas Jori üksnes Jaapani kirjastusele Kōdansha.
1996. aastal avaldas ta teose „The Marvellous City of Extraordinary Artists“ (Stefano Benni ja Alessandro Mendini tekst), millega kaasnes näitus Sienas. Selles töös kavandas Jori kontseptsiooni linna rajamiseks väga tuntud inimestele,– kunstnikele, kelle päralt on surematus. 2000. aastatel avaldas ta „Nonna Picassa“ ja asus tegelema uute loomevaldkondadega, mis võimaldasid tal mõtestada teisi kunstilise kommunikatsiooni vorme, nagu rokk- ja popmuusika. Need katsetused tipnesid sellega, et kunstnik tegi lavakujunduse Milanos San Siro staadionil toimunud Vasco Rossi kontserdile „Rock under siege“ ning maalis linna mõõtmetes 20 korda 70 meetrit.
Jori kindlustas rahvusvahelise maine osalemisega kolmel Veneetsia biennaalil, Pariisis biennaalil ja kahel Rooma kvadriennaalil. Tema loomingut on eksponeeritud Itaalia ja teiste riikide galeriides ja muuseumides, sealhulgas Rooma nüüdiskunsti galeriis, Studio Morras, Galleria Trisorios ja Castel Sant’Elmos Napolis, Studio Marconis Milanos, Galleria de’ Foscheraris ja Bologna nüüdiskunsti galeriis, Trento nüüdiskunsti galeriis, Hayward Gallerys Londonis, Frankfurdi kunstiühenduses ja New Yorgis asuvas Holly Solomoni galeriis. 1990. aastatel osales ta näitusel „Psycho“, mida kureerisid Christian Leigh, Adrian Dannatt ja Donald Kuspit, samuti osales ta veel ühel olulisel näitusel New Yorgis koos Dan Flavini, Sol LeWitti ja James Croakiga. Bostoni kunstiinstituudis toimus ka tema isikunäitus. Aastal 2000 korraldas ta Bologna nüüdiskunsti muuseumis isikunäituse, mida kureeris Danilo Eccher ja millel näidati uuesti tema 1970. aastate fotosid. 2010. aastal oli tal näitus Torinos Giorgio Persano galeriis ning Jori alustas uuesti koostööd Milanos asuva Marconi sihtasutusega, kus 2011. aasta jaanuaris toimus tema isikunäitus „Gli Albi dell’Avventura“. 2015. aastal korraldas ta Marconi sihtasutuses suure isikunäituse „Le Grand Jour à l’Ile de la Grande Jatte“. Avaldati ka Bruno Corà toimetatud kataloog ja Skira kirjastuses raamat.
Jori elab ja töötab vaheldumisi Bolognas ja Milanos.
