Mario Schifano sündis 1934. aastal Liibüas Homsis. Teise maailmasõja ajal paigutati tema pere ümber Rooma. Schifano oli juba noorelt iseõppija ja ameti poolest keraamika restaureerija. Ta võttis omaks postmodernse metakriitilise lähenemisviisi ning paigutus sellega selgelt ajastu peamiste liikumiste hulka. Tema loomingulisus ei ole siiski piiratud konkreetsete stiilidega, nagu näitab tema edu filmitegija ja rokkmuusikuna.
Suur osa Schifano isiklikust esteetikast kujunes1960. aastatel, mida iseloomustasid olulised kohtumised, muutused ja areng. 1962. aastal osales ta New Yorgis Sidney Janis galeriis toimunud näitusel „New Realists“ koos popkunstnike Andy Warholi ja Roy Lichtensteiniga. Tol ajal oli tema tehnika informalistlik, impasto kollaažides kasutas ta ühte või maksimaalselt kahte värvi. Umbes näituse toimumise ajal hakkas Schifano kasutama reklaami ja meedia ikonograafiat. Ta eksponeeris neid popkunsti teoseid ka New Yorgis ning Jim Dine’i ja Franz Kline’i mõju muutus üha ilmsemaks.
Hiljem liitus ta Scuola Romana rühmitusega, kuhu kuulusid ka Franco Angeli ja Tano Festa. Schifano, kes oli joovastunud kultuurielu ja kunstiringkondade põnevusest, jäi sõltuvusse ka uimastitest, mistõttu sai hüüdnime maledetto (neetu).
1960. aastate teisel poolel hakkas Schifano tundma huvi televisiooni, kino ja etenduskunsti vastu. Ta asutas koos kitarrist Urbano Orlandiga ansabli Le Stelle. Koos avaldasid nad albumi pealkirjaga „Le ultime parole di Brandimonte“. Peagi järgnes ka filmitöö, sealhulgas 1968. aastal film „Satellite“, mis pälvis palju kiidusõnu. Mis puutub tema kunstipraktikasse, siis inspireeris teda siiditrükk, kuna see võimaldas teemasid põhjalikumalt uuesti käsitleda. Töid, mida ta sel perioodil alustas, esitletakse 1984. aastal Veneetsia biennaalil. Need hilisemad tööd muutusid üha poliitilisemaks, kajastades nii filmide kui ka fotograafia kaudu selliseid sündmusi nagu Vietnami sõda ja laialt levinud sotsiaalseid rahutusi.
Schifano filmikunsti paremikku kuuluvad järgmised teosed:
– „Schifano“ (16 mm, mustvalge, tummfilm, 1 min) (1967)
– „Voce della foresta di plastica“ (16 mm) (1967)
– „Satellite“ (35 mm, mustvalge ja värvifilm, 82 minutit) (1968)
– „Umano non umano“ (35 mm ja 16 mm, värvilfilm, 95 min – Production: Mount Street Film) (1969)
– „Trapianto, consunzione, morte di Franco Brocani“ (35 mm ja 16 mm, värviline ja mustvalge, 120 min) (1969)
– „Paesaggi“ (Super 8 mm, värvifilm) (1970)
– „La Magnifica Ossessione“ avakaadrid (video, värviline, 2 min – Production: Rai) (1985)
– „Absolut Vodka“ (video, värviline, 20 min, koos Roberto Lucca Taroniga) (1994).
