Marko Blažo sündis 1972. aastal Slovakkias Košices. Seal õppis ta Košice kunstikallakuga keskkoolis (1987–1991) ning asus seejärel õppima Bratislava kunsti- ja disainiakadeemiasse (1991–1998). Sel ajal osales ta ka edukalt välismaal toimuvates programmides: 1993. aastal Dijonis École Nationale des Beaux-Arts’is ja 1994. aastal. Pennsylvania Slippery Rocki Ülikoolis. Tänu sellele ulatuslikule akadeemilisele teekonnale omandas Blažo mitmesuguseid tehnikaid, nagu maalimine, joonistamine, graafiline disain, fotograafia ja 3D-objektide loomine.
Kui ta tuli Slovakkia kunstimaastikule 1990. aastatel, olid tema varajased tööd peamiselt objektipõhised installatsioonid igapäevastest või juhuslikest asjadest, nagu närimiskumm või lapse mosaiikmõistatuse tükid. Selle eesmärk oli vaataja üllatamine. Varasele perioodile oli samuti iseloomulik kuulsate arhitektuurimälestiste kujutamine. Mõlemal lähenemisviisil on ühine joon – olemasolevate asjade esialgse tähenduse muutmine paradoksi ja absurdi abil. See põhimõte on sellest ajast peale jäänud tema loomeprotsessi lahutamatuks osaks.
Blažo loomingus on palju korduvaid motiive kõigist (kunsti)ajaloo perioodidest: žiletitera, konservipurk (viide Andy Warholile ja popkunstile üldisemalt), klassikaline arhitektuur, Aphrodite, viited Leonardo da Vincile, Giorgio de Chiricole, René Magritte’ile või Hokusai teosele „Great Wave“. Kunst, millest Blažo lugu peab, toidab tema kujutlusvõimet. Tänu sellele on tema enda subtekstiline looming teatava postmodernistliku joonega, sest ta tõlgendab ja varieerib iga viidet mitmel eri moel. Ajatute motiivide (klassitsistlik arhitektuur ja kunst) pidev kõrvutamine ajaspetsiifilisemate elementide või aktuaalsete kujutistega tekitab põneva, ent raskesti vastatava küsimuse: kas tema kasutatavad popkunstist laenatud või kaasaegsed motiivid on kultuuriliselt sama olulised kui vanemad? Paistab, et Blažo püüdis luua uut klassitsismi, (praeguste) ajatute piltide ja eeskujude uut panteoni.
Hilisemates teostes on ta kasutanud digitrükki. Selle paradoksaalse valikuga näib kunstnik end distantseerivat muidu väga intiimsest loomingust.
Oma mänguliste ja viidetest tulvil teostega eristus Blažo kiiresti oma põlvkonna kunstnikest. 1999. aastal osales ta Veneetsia biennaalil kollektiivse tööga „Slovak Art for Free“. Veel samal aastal tunnustati teda Slovakkias Trnavas toimunud võistlusel „Tonal 99“ finaali jõudmise eest. Ta on saanud ka teisi auhindu: Oscar Čepani auhind, Bratislava (2001); esimese Ibero-Ameerika graafikabiennaali žürii auhind, Cáceres, Hispaania (2005); 16. Slovakkia nüüdisgraafikakonkursi võitja (2005); Artslanti auhind, Los Angeles, USA (2006); Jan Matejko kunstiakadeemia rektori auhind, Kraków, Poola; rahvusvaheline graafikatriennaal, Kraków (2012) ja Strabagi auhinna finalist, Viin (2009 ja 2010).
Alates 2004. aastast on Blažo jaganud oma kogemusi ja teadmisi õpetajana Košice Tehnikaülikooli kunstiteaduskonnas.
2013. aastal Nitra galeriis toimunud „SILENCE AND ROOM“ oli Blažo loomingu esimene ulatuslik monograafiline näitus.
