Markus Lüpertz sündis 1941. aastal Liberecis Tšehhi saksakeelses piirkonnas, mis Teise maailmasõja ajal liideti Natsi-Saksamaaga Ta õppis Krefeldi tarbekunstikoolis (Kunstgewerbeschule) Laurens Goosensi juhendamisel ning ühe semestri Düsseldorfi kunstiakadeemias (Kunstakademie Düsseldorf).
1962. aastal asus ta elama Lääne-Berliini ja sidus end galeriiga Großgörschen 35, mille juurest olid veidi enne seda lahkunud Bernd Koberling ja Karl Horst Hödicke. Sel ajal arenes ta kunstnikuna, lõi oma võrgustiku, suheldes teiste hulgas Jörg Immendorffi, Georg Baselitzi ja Gerhard Schröderiga (pärastine liidukantsler) ning tegeles oma maine kujundamisega. Tänu oma teatraalsetele ja muljetavaldavatele avalikele esinemistele, enesekesksele väljendusviisile ja ekstravagantsele elulaadile omandas Lüpertz aegamisi „maalivürsti“ („Malerfürst“) kuulsuse.
Kunstnikuna vastandus ta teadlikult selleaegsetele põhisuundumustele, hoidus minimalistlike ja kontseptuaalsete piltkujutiste külmast faktilisusest ning võttis täielikult omaks neoekspressionismi. See tähendas figuratiivsuse ning lihtsate ja olemuslike motiivide tunnistamist ja ekspressiivset kasutamist. Berliini-aastate alguses sündisid tema „diürambilised maalid“ („dithyrambische Malerei“), mida ta eksponeeris oma galeriis 1964. aastal. Neid on sageli peetud nimelt sellise esteetika lähtepunktiks, mille eest ta lõppkokkuvõttes võitleb ja seisab.
Aastatel 1969–1977 keskendus Lüpertz suureformaadilistele töödele, kasutades neis sümboleid, motiive ja tsitaate Saksa ajaloost, muu hulgas kiivreid, lippe ja sõjamälestusmärke, mis on seal kesksel kohal ja keskse tähtsusega. 1976. aastal nimetati Lüpetz Karlsruhe kunstiakadeemia (Staatliche Akademie der Bildenden Künste) professoriks.
Pärast ajaloost ajendatud loominguperioodi arendas ta oma „suurt stiili“, lähtudes 1950. aastate abstraktsionismist. Lüpertz oskab ajas, ruumis ja (kunsti-)ajaloos kaugele tagasi vaadata ning ka sellised kunstnikud nagu Poussin või Corot oma töödesse haarata. Seda tõendab näiteks tema 1980. aastate sari „Serienbilder“.
1977. aastal korraldati Hamburgi kunstihoones (Kunsthalle) esimene Lüpertzi teoste retrospektiiv. Seda tunnustasid nii publik kui ka ajakirjandus ning sellele järgnesid Lüpertzi ülevaatenäitused teistes mainekates kunstimajades, näiteks Bernis, Amsterdami Stedelijk Museumis ja Eindhoveni Van Abbemuseumis.
1986. aastal sai ta Düssseldorfi kunstiakadeemia professoriks ja kaks aastat hiljem rektoriks.
Lüpertzi olulisemad ülevaatenäitused: Kunsthalle, Hamburg (1977); Museo Nacional, Centro de Arte Reina Sofía, Madrid (1991); Musée d’art moderne de la ville de Paris (2015).
Auhinnad ja tunnustusavaldused: Villa Romana auhind (1970); Preis des Deutschen Kritikerverbandes (1971); Lovis-Corinth-Preis (1990); IV. International Prize „Julio González“ (2004); Wrocławi kunstiakadeemia audoktor (2006).
Lüpertz elab ja töötab Berliinis, Karlsruhes, Düsseldorfis ja Firenzes. Ta on maalikunstnik, kirjutab luuletusi ja mängib vahetevahel džässklaverit.
