Marlene Dumas sündis 1953. aastal Kaplinnas. Omandanud aastatel 1972–1975 Kaplinna ülikoolis (Michaelise kunstikoolis) visuaalkunsti bakalaureusekraadi, asus ta elama Madalmaadesse. Seal viis ta lõpule oma õpingud (Haarlemi kunstikoolis Ateliers’63) ja kolis seejärel 1976. aastal Amsterdami, kus õppis psühholoogiat (1979–1980).
Täielikult maalimisele ja portreekunstile pühendunud kunstnik saab inspiratsiooni väga mitmekesistest allikatest, alates flaami maalikunstist kuni isiklike polaroidfotodeni. Dumas’ portreed ei keskendu tõeluse imiteerimisele ega fotorealismile, vaid emotsionaalsele väljendusrikkusele. Seega kujutab ta neid kummastavaid kehasid ja nägusid justkui üksnes mahutitena sellele, mis tegelikult nende pinna all peitub. Dumas käsitleb teemasid nagu seksuaalsus, identiteet, rass ja rõhumine. Apartheidi võimu all üles kasvanud kunstnikul on ühiskondlike lõhede ja tagakiusamisega seoses isiklikud valusad mälestused. Kunst annab teda kummitavatele küsimustele materiaalse ja visuaalse väljundi. See ei ole lihtsalt portreteerimine, vaid pigem emotsionaalse seisundi uurimine.
Metodoloogiliselt kasutab Dumas pildi katteklaasi mitte ainult tehnilise, vaid ka kompositsioonilise vahendina. Viited kunstiajaloole või kirjandusele, arvud, sõnad ja laused lisavad neile ansamblitele võimalikke tähendusi. Lihtsa, kuid väga väljendusrikka kehakujutuse abil suudab ta erootilist ja mõnikord selgelt pornograafilist pildistikku muundada, nii et see edastaks seisundit või meeleolu. See võimaldab kujutada ja väljendada haigust, piinamist ja hirmu, esitada küsimusi naise identiteedi ja üldisemalt seksuaalsuse kohta.
Dumasi esimene soolonäitus toimus 1979. aastal Pariisis. Edasi arenesid asjad kiiresti. 1982. aastal kutsuti kunstnik eksponeerima oma töid Kasseli näitusel „documenta VII“. 1995. aasta Veneetsia biennaalil esindas Dumas Madalmaid. 2015. aastal toimus Londonis Tate Modernis tema tagasivaateline isikunäitus.
Dumas elab ja töötab Amsterdamis.
