Martin Chirino sündis 1925. aastal Las Palmas de Gran Canarias. Ta valis sepakunsti juba noorena ning hakkas varakult töötama rauaga. Esialgu juhtis ta isa – Puerto de la Luzis Blandy Brothers & Company laevaehituse ülevaataja – teda merekarjääri juurde, millega ta mõni aasta ka tegeles. Chirino nägi raua kunstilisi võimalusi ja tahtis seda õppida. Ta alustas kunstiõpinguid 1944. aastal oma kodulinnas skulptor Manuel Ramose juures. Hiljem kolis ta Madridi ja õppis lühikest aega Complutense Ülikooli filosoofia- ja keeleteaduskonnas inglise filoloogiat, kuid jättis selle peagi pooleli, et asuda õppima San Fernando kunstiakadeemias, mille ta lõpetas õpetaja kutsega 1952. aastal. Seejärel tegi Chirino karjääri määravad reisid Pariisi, Itaaliasse ja Londonisse. Inglismaa pealinnas sai ta kunstikoolituse Slade’i kunstikoolis, vaimustus sumeri, egiptuse ja teistest vanaaja skulptuuridest Briti muuseumis ning kohtus kaasaegsete meistrite, nagu Julio Gonzáleze, Henry Moore’i, Jean Arpi, Constantin Brancusi ja Barbara Hepworthiga, kes kõik mõjutasid lõpuks Chirino skulptuuriloomingut.
Sagedased reisid Lääne-Aafrika rannikule olid noorele kunstnikule määravad, kujundasid tema kunstimaitset ja eneseotsinguid. Sellest annab tunnitust Chirino esimene seeria „Reinas Negras“. Esimese kollektsiooni taieseid tutvustati kunstniku esimesel isikunäitusel, mis toimus Ateneo de Madridis. Samas korraldati veel üks näitus. misjärel võeti Chirino 1957. aastal loodud kunstnike rühmitusse „El Paso“, kuhu kuulusid Antonio Saura, Manolo Millares, Manuel Rivera, Rafael Canogar, Luis Feito, Antonio Suárez, Pablo Serrano, Juana Francés, José Ayllón ja Manuel Conde (rühmitus läks 1960. aastal vaadete lahknevuse tõttu laiali).
Näitused aitasid märkimisväärselt tugevdada Chirino mainet kogu maailmas. 1959. aastal toimunud São Paulo biennaalil oli kogu Hispaania paviljoni väljapanekuruum tema loomingu päralt. 1962. aastal reisis ta teisele poole Atlandi ookeani oma esimesele isikunäitusele New Yorgis Borgenichti galeriis (varem oli ta Frank O’Hara valiku tulemusel näidanud oma nelja tööd 1960. aastal New Yorgi nüüdiskunsti muuseumis).
1960. aastate lõpp oli kultuuriliselt poliitilisem, alustades „Manifiesto de El Hierro“ koostamisest, milles seotakse Kanaari saarte identiteet Aafrika mandriga. Ta andis Madridis allkirja ka dokumendile „Afrocán“. Kiiresti järgnes Madridi Juana Mordó galeriis korraldatud näitus „Afrocán“. Näitus rändas New Yorgis asuvasse Grace Borgenichti galeriisse ning tekitas suurt huvi ja meediakajastust. Kanaari sümbolism jätkus teosega „Lady Harimaguada“ (1996), millest sai linna sümbol ja mille järgi sai nime Las Palmas de Gran Canaria rahvusvahelise filmifestivali auhind.
Chirino on karjääri jooksul pälvinud palju tunnustust: 1980. aastal sai ta kogu loomingu eest riikliku plastika auhinna; 1985. aastal autasustati teda kaunite kunstide kuldmedaliga; 2004. aastal andis Real Casa de La Moneda sihtasutus talle Tomás Francisco Prieto auhinna; 2007. aastal nimetati ta Madridi San Sebastián de los Reyese aukodanikuks; 2008. aastal sai ta Cristóbal Gabarróni sihtasutuse rahvusvahelise plastika auhinna; 2014. aastal sai temast San Fernando Kuningliku Kunstiakadeemia auliige; 2016. aastal sai ta Madridi Morata de Tajuña aukodanikuks (ta elas seal viimastel aastatel).
2015. aastal avati Las Palmas de Gran Canarias Castillo de la Luzis Martín Chirino kunsti ja mõtte sihtasutus. Selle näituseruumis on välja pandud kunstniku 25 teosest koosnev püsikollektsioon, mis annab tema karjäärist lühiülevaate.
Chirino suri 2019. aastal Madridis.
