Michael Craig-Martin on ilma igasuguse kahtluseta üks kõige mõjukamaid Briti kaasaegseid kunstnikke. Ta sündis 1941. aastal Dublinis, kuid tema pere kolis sealt peagi Ameerikasse, nii et kunstnik kasvas üles hoopis Washingtonis. Ta astus 1959. aastal New Yorgis ülikooli Fordham University ning hakkas õppima Inglise kirjandust ja ajalugu. Õpingute ajal hakkas ta ka maalima. Kunstikirg viis ta edasi Pariisi, kus ta võttis 1961. aastal tunde koolis Académie de la Grande Chaumière, ning viimaks lõpetas ta 1966. aastal Yale’i ülikooli kunstikooli. Craig-Martin ei jäänud sel perioodil tormiliselt arenenud teoreetilistest suundumustest sammugi maha. 1966. aastal naasis Craig-Martin Inglismaale ning seal tekkis talle kiiresti edumeelse praktiku maine. See aitas tal suunata kaasaegset kunsti ka õpetajana, töötades aastatel 1966–1988 ja 1994–2000 Londonis Goldsmith College’is. Enamik tema õpilastest kuulus hiljem rühmitusse Noored Briti Kunstnikud, mille tuntumad esindajad on Damien Hirst, Gary Hume, Sarah Lucas, Tracey Emin ja Rachel Whireread.
Omaenda loomingus tegeles Craig-Martin kontseptuaalse kunsti piiride kompamise ja avardamisega, vihjates ühtlasi selle väljakasvamisele minimalismist ja seostele sürrealismiga. Seejuures oli tihti abiks objet trouvé. Tema mitmekesiste ja pidevalt arenevate teoste põhitähelepanu koondub semiootikale, semantikale, tähenduse piiridele ning objekti ja sümboli suhtele. Craig-Martini varase loomeperioodi kõige olulisem saavutus oli „An Oak Tree“ (1973) – riiulile asetatud veeklaas, mis pidi selle kõrvale välja pandud teksti kohaselt olema hoopis tammepuu. 1970. aastatel ilmusid tema loomingusse joonistused, millel on hoopis teistsugune iseseisev formaalne pildikeel. 1990. aastatel keskendus ta uuesti eelkõige maalimisele ning hakkas kasutama erksaid värve, geomeetrilisi mustreid ja nii suurt mõõtkava, et see esitas väljakutse arhitektuurilegi. Viimasel ajal on kunstnik hakanud tegelema pulbriga kaetud terasest kujudega, et juhtida tähelepanu igapäevaste esemete harilikkusele. Olenemata sellest, mis materjali ta parajasti kasutab, stimuleerib Craig-Martin inimeste võimet manada sümbolite ja piltide abil silme ette nähtamatut.
Craig-Martini esimene soolonäitus toimus 1969. aastal Londoni galeriis Rowan Gallery, kuid sellest oluliselt suuremat tähelepanu pälvis ta osalemisega 1972. aastal galeriis Hayward Gallery toimunud näitusel „The New Art“, mis kujunes Briti kontseptuaalkunsti nurgakiviks. Hiljem on tema loomingut eksponeeritud arvukates olulistes muuseumides (sh Centre Pompidou, MoMA, Kunstverein, IVAM, Kunsthaus Bregenz) ning sellest on korraldatud ka kolm ülevaatenäitust: 1989. aastal Londoni galeriis Whitechapel Gallery, 2006. aastal Dublinis Iiri moodsa kunsti muuseumis (see hõlmas tema 40 aasta loomingut ja kõiki kunstivorme) ning 2015. aastal Londoni galeriis Serpentine Gallery (sellel sai näha töid ajavahemikust 1981–2015).
Teiste tähelepanuväärsete näituste ja projektide seast tuleks veel esile tõsta 1995. aastal Londoni keskuses Southbank Centre toimunud eelkõige joonistustele pühendatud näitust „Drawing the Line“ ning osalemist Pariisi muuseumis Jeu de Paume toimunud näitusel „Un siècle de sculpture anglaise“, mille eesmärk oli populariseerida Prantsusmaal Briti kaasaegset kunsti.
2016. aastal löödi ta kuninganna sünnipäeva ajal toimuva autasustamise raames kunstialase elutöö eest rüütliks.
Craig-Martin elab ja töötab Londonis.
