Michel Krieger sündis 1944. aastal Obernais. 1976. aastal kolis ta sealt aga Strasbourgi ning hakkas võtma õhtuti tunde Strasbourgi tarbekunsti kõrgkoolis École Supérieure des Arts Décoratifs. Ta soovis väga omandada tavapärast kunstiharidust, ent ta oli ratastoolis ja seetõttu ei pidanud kool seda võimalikuks. Ta jätkas kunsti õppimist omal käel, iseõppijana, ning kujundas sihikindlalt välja äärmiselt figuratiivse maalistiili, mida on hiljem iseloomustatud sõnadega „uudne“, „narratiivne“ või „kriitiline“ figuurimaal. Kuigi inimkeha on tema töödelt pidevalt puudu, on sel tema loomingus väga eriline koht. Kriegeri enda sõnul ei ole keha kui selline tema töödes kunagi nähtav või materialiseerunud, ent ta viitab sellele kujutatud keskkonna kaudu. Ta loob omamoodi isikliku ruumi, mis on inimeste jaoks nagu teine nahk, nende kookon. Krieger tegeleb pidevalt teemadega, mis kajastavad igapäevaelu banaalsust ja mida iseloomustab põrkuvate trajektooride puudumine, eri tasandite kõrvutamine, aluspinna puudumine ja ajas tardunud hetke üksikasjalik kirjeldamine.
Krieger pühendas üle kümne aasta oma elust ka jõulisele poliitilisele tegevusele. Ta ei jätnud maalimist kunagi, ent pühendus aktivismile peaaegu sama innukalt kui kunstile. Aastatel 1989–2001 kuulus ta Strasbourgi linnavolikokku ja kohalikku omavalitsusse ning keskendus selles rollis kunsti tähtsustamisele linnaruumis, täpsemalt kaasaegsete kunstiteoste paigutamisele avalikku ruumi. Aastatel 1991–2001 vastutas ta koos Strasbourgi linnapeaga avaliku sektori kunstitellimuste eest. Sellel perioodil jälgis ta Strasbourgi esimese trammisüsteemi kunstiliste lahenduste eest vastutava ekspertide komisjoni tööd ning kujundas välja kunsti ja linnaruumi käsitlemise metoodika. Sellest kasvas välja kaks projekti: „Écrire les frontières, le Pont de l’Europe“ ja „Jardin des deux rives“, mis avati 2004. aastal.
Alates 1975. aastast on Krieger osalenud rühmanäitustel näiteks Firenzes asuvas Prantsuse Instituudis, 1979. ja 1980. aastal Pariisis toimunud rahvusvahelisel kaasaegse kunsti messil, 1980., 1981. ja 1983. aastal Strasbourgis, aastatel 1980–1985 Baseli messil, 1982. aastal Saverne’is (Espace Rhénan) ja 1985. aastal Sélestat’s („Sélest’Art“). Kriegeri esimene soolonäitus toimus 1975. aastal Milanos asuvas Prantsuse Instituudis ning sellele järgnesid näitused sellistes kohtades nagu Goethe Instituut Lille’is (1976), Galerie Les Idées et les Arts Strasbourgis (1977), Galerie Icare Strasbourgis (1979), Musée d’Art Moderne et Contemporain de Strasbourg Strasbourgis (1984), Galerie AMC Mulhouse’is (1985), Galerie Zimmermann Vieux-Brisachis (1991), Genfis (1981) ja Luzernis (1982) ning regulaarselt, peaaegu iga kahe aasta tagant Bernis asuvas galeriis Schindler. Veel toimusid tal näitused sellistes kohtades nagu Galerie Hoffmann Erlangenis (1984), Museum Haus Loëwenberg Gengenbachis (1989) ning eri galeriides Lahris (1988), Karlsruhes (1990) ja Vieux-Brisach’is (1991). Tema töid on näidatud ka Jaapanis – Tokios Nerima kunstimuuseumis ja Darumaya-Seibu Fukuis (1990 ja 1991).
