Miguel Branco sündis 1963. aastal Castelo Brancos ja õppis Lissaboni Ülikooli kunstikateedris. Ta võtab kunstiajaloost ainest saades sageli eeskujuks suured meistrid, nagu Watteau, Chardin, Fragonard, Goya, Velázquez, Bellini, Stubbs, Hogarth ja Teniers, kui nimetada vaid mõnesid, ning mängib seejuures müstiliste, nähtuslike kontekstidega, nagu Egiptus või India, millel on inimkonna ajaloos oluline koht. Ehkki ta tööd tunduvad tehniliselt äärmiselt klassikalised, on tema looming siiski teadlikult postmodernne. Branco tööd paistavad vaatajaga suhestumise mõttes eelkõige silma oma suurusevalikuga. Tavaliselt on tema tööd väiksemapoolsed, mõned väiksemadki kui postkaart, aga ta ei kasuta miniatuursust sugugi oma tehnilise võimekuse demonstreerimiseks. Pigem on küsimus taju stimuleerimises. Ta teeb oma tööd väikesed, et sundida vaatajat pilti sisse minema, neile lähemale astuma ja end teose vaatamiseks õigele positsioonile paigutama. Teisisõnu kasutab Branco mõõtkava selleks, et panna vaatajaid teosega ruumis aktiivselt suhestuma.
Ta kasutab ka skulptuuris võrreldavat strateegiat, ehkki ümberpööratult – skulptuuride puhul eelistab ta vaatajaga suhestumiseks monumentaalsust. Lisaks ruumilise koostoime aspektile ühendab Branco töid teemavalik. Ta on kirglik loomade ja eluslooduse kujutaja. Olenemata meediumist või inspiratsiooniallikast, loob Branco olemasolevatest kunstiteostest ja väljendustest isiklikke mälestusi. Tema kompositsioonid ja installatsioonid on tavaliselt ehitatud üles pilgule, olgu siis subjekti või vaataja omale. Ta kasutab intertekstuaalsust ja mõõtkava, et luua kihiline ristvaadeldav taies.
Branco kasutab arvukaid viiteid, sealhulgas kaasaegsele kunstile ja popkultuurile. Nende abil rõhutab kunstnik kontraste, toonitab muundumisi ja juhib tähelepanu visuaalsele hübridisatsioonile. Vahendite arenemisega on kunstniku tavad ja tehnikad muutunud. Branco repertuaari on lisandunud digitrükk, digitaalne manipuleerimine, kollaažid jms. See, et Branco paneb suurt rõhku tehnoloogiale (tema piltidele on hakanud sageli ilmuma kaamerad ja droonid), tundub mõnes mõttes loodusele täieliku vastandumisena, kuid tähendab hoopis kõige loodusliku pühitsemist.
Branco kunstikirg ja kunstiajaloo armastus on viinud ta ka õpetamise juurde. Ta annab alates 1989. aastast loenguid kunsti ja visuaalkommunikatsiooni keskuses Ar.Co ning töötas aastatel 1994–2018 selle graafika- ja maalikunsti osakonna juhina.
Branco elab ja töötab Lissabonis.
