Nanna Hertoft sündis 1936. aastal Frederiksbergis. Ta on pärit kunstnike perest (tema vanemad olid Henry ja Mille Heerup) ning ta kasvas üles keskkonnas, mis soodustas loomulikku huvi kunstilise eneseväljenduse vastu. Ta õppis juba lapsena palju, omandas kodus vahetud tehnilised teadmised ning alustas ka eksperimenteerimist kvaliteetsete materjalide ja tööriistadega. Kodus sai ta ka aimu finantsraskustest ja ebakindlusest, mis sellise elukutse ja stiiliga tihti paratamatult kaasnevad. Tänu sellele oli Hertoft kunstnikuelu probleemidest äärmiselt teadlik ning see mõjutas ka tema kunstilist teekonda. Perekondlikus privilegeeritud ja rikastavas keskkonnas kohtus ta ühtlasi mõnede Taani COBRA liikumise tuntuimate esindajatega, nagu Egill Jacobsen, Asger Jorn, Sonja Ferlov Mancoba, Else Alfelt ja Carl Henning Pedersen.
Kuigi Nanna Hertoft tundis ja hindas oma isa kunsti ning tema vend Ole Heerup jätkaski kunstis pigem isa teed, hakkas Nanna ema eeskujul hoopis pilte kuduma. Ta võttis emalt üle vastaka, ent ainulaadse ja traditsioonilist lähenemisviisi välistava mallita kudumise tehnika. Selline vaba lähenemisviis tähendas, et tema motiivid, vormid ja maastikud on üleni intuitiivsed, improviseeritud, looduslikud ja orgaanilised ning kannavad kunstniku käekirja. Hertofti esimene näitusekogemus pärineb 1960. aastast, mil ta osales kunstnike sügisnäitusel. Sellest ajast saadik on ta arendanud oma isikupärast stiili, mida võiks eelkõige kirjeldada lüürilise abstraktsionismina. Kunstnik armastab suuri iseseisvaid töid mida võib kõrvutades vaadelda ka ühe suure terviku üksikute kildudena.
Hertoft jääb nii visuaalselt kui ka tehniliselt oma ümbrusele truuks ning kasutab põhjamaiseid toone ja kohalike taimedega värvitud looduslikke materjale, näiteks villa, puuvilla või linast. Ta armastab oma kultuuri ja soovib seda pidevalt esile tõsta. Seetõttu astus ta 1972. aastal ühendusse Koloristerne, mis avas talle palju uksi. 1989. aastal sai temast ühenduse esinaine ning selles positsioonis kasutas ta ära iga võimalust, et ühendusele koostöö, näituste ja väljaannete kaudu positiivset tähelepanu juhtida. Ta oli äärmiselt edukas, sest tundis hästi nii Taani kultuurimaastikku kui ka rahastamisvõimalusi (sihtasutusi ja toetusvõimalusi) ning omas laialdasi sidemeid teisteski Põhjamaades.
Kuna Nanna Hertoft tegutses nii tekstiilikunstniku kui ka visuaalse kunstnikuna, on teda kutsutud mitmesse olulisse rolli, sh eri komisjonidesse, Kunsthåndværkerrådetisse (aastatel 1978–1984), Taani kunsti sihtasutuse Statens Kunstfond kunsti ja käsitöö komisjoni (aastatel 1981–1983), Akademirådetisse (1990–1994) ja sihtasutuse Statens Kunstfond esindajate nõukokku (alates 1996). Ta on pälvinud ka mitmesuguseid stipendiume ja tunnustusi, sh Eckersbergi medali (1987), Tagea Brandti reisistipendiumi (1991) ning Anne Marie Telmányisi stipendiumi (1995).
