Nikolaos Kessanlis sündis 1930. aastal Thessalonikis. Ta õppis aastatel 1950–1955 Ateena kunstikoolis Yannis Moralise juhendamisel maali, töötades samal ajal Jannis Spyropoulose ja Nikos Nikolaou assistendina. Tema selle perioodi töödes on näha kubismi mõju, mis oli tol ajal peamine kaasaegne akadeemiline esteetika. Ta sai stipendiumi Itaalia instituudilt Ateenas ja siirdus 1955. aastal Rooma, et õppida Instituto Centrale del Restauros restaureerimist. Seal tegeles ta seinamaali restaureerimise kontekstis Padova Eremitani kiriku säilitamisega. Itaalias asutas ta koos Yannis Gaitise, Dimitris Kontose, Vlassis Caniarise ja Kostas Tsoclisega ühenduse Gruppo Sigma.
Olles oma kunstiteadmisi tõestanud, valiti Kessanlis 1981. aastal Ateena kunstikooli professoriks ja järgmise aasta alguses asus ta alaliselt elama Ateenasse. Kuni 1996. aastani oli ta kunstikooli rektor.
Rahutu kunstnik, kes jätkas alati uute tehnikate ja meetodite katsetamist, liikus edasi traditsiooniliste materjalide kasutamisest maalikunstis ning on kogu oma karjääri vältel olnud avangardi esirinnas. Konventsionaalsemate post-kubistlike kompositsioonide juurest läks ta üle informalismile, abstraktsele ekspressionismile, seejärel mehaanilisele kunstile ja lõpuks fotomehaanilistele teostele, mis on loodud sensibiliseritud riidele või tsemendile ja millega teda nüüd peamiselt seostatakse.
1961. aastal pöördus Kessanlis ülimalt kaasaegsete ideede poole. Sel aastal asus ta elama Pariisi, kus lõi tihedad sidemed kunstirühmitusega Nouveaux Realistes ja nende teoreetiku Pierre Restany’ga. Sel perioodil tutvus ta nn leitud esemete (objets trouvés) ja tekstiilide kasutamisega, mis viis tema sarja „Gestures“ loomiseni. Viis aastat hiljem töötas ta välja oma fotomehaanilise tehnika, millest sündis sari „Reformations“. Sellest ajast alates tegeles ta nii maali (mille juurde pöördus 1990. aastatel tagasi) kui ka mehaanilise tehnikaga.
Kessanlise tööd jõudsid näituse juba 1952. aastal, kui ta esitles kolme tööd Panhellenios. Tema esimene isikunäitus toimus 1957. aastal Roomas Obelisco galeriis. Tema olulisemate näituste seas on järgmised: Veneetsia biennaal (1958, 1976, 1988), Sao Paulo biennaal (1961, 1963), noorte kunstnike Pariisi biennaal (1963, 1965), Nikos Kessanlis (retrospektiiv 1955–1997), Makedoonia kaasaegse kunsti muuseum, Thessaloniki (1997), Ateena biennaal (2007), „Nikos Kessanlis: From Matiere to the Image“, riiklik kaasaegse kunsti muuseum, Elefsina kultuurikeskus (2007).
Nikos Kessanlis suri 2004. aastal Ateenas. Pärast tema lahkumist on korraldatud mitmeid tagasivaatenäitusi (AD galerii (2006), riiklik kaasaegse kunsti muuseum, Ateena (2007)) ning 2009. aastal avaldati tema loomingu monograafia.
