Nunzio Di Stefano sündis 1954. aastal Abruzzos Cagnano Amiternos. Ta õppis Rooma kunstiakadeemias, kus tema juhendajaks oli Toti Scialoja. 1973. aastal asutas ta Rooma San Lorenzo linnaosas endises Cerere pastavabrikus stuudio, kus hiljem töötasid ka Bruno Ceccobelli, Gianni Dessì, Giuseppe Gallo, Piero Pizzi Cannella ja Marco Tirelli.
Nunzio on püüdnud positsioneerida oma kunstilist tegevust maali ja skulptuuri vastastikuseid seoseid uurides. Ümberpööratud, jagatud või hübriidsed ruumid tekitavad vaatajas esialgu segadust, mis aga varsti asendub keskendunud taju ja tähelepanuga. Kes tahab Nunzio skulptuuride kunstitervikut täielikult kogeda, peab nende vaatlemiseks ja analüüsimiseks aega varuma.
Nunzio esimene soolonäitus toimus 1981. aastal Bolzanos Galleria Spatias. Järgnes pikk rida näitusi, mis märgistasid kunstniku uuringuid ja katsetusi materjalide ja skulptuuri vallas. 1984. aastal eksponeeris Nunzio Roomas Galleria L’Atticos oma esimesi suuri kipsskulptuure. Tema esimene näitus Põhja-Ameerikas toimus 1985. aastal New Yorgis Annina Nosei galeriis. Järgmisel aastal esitles Galleria L’Attico tema esimesi puit- ja pliitaieseid, millest mõned jõudsid hiljem 42. Veneetsia biennaalile, kus Nunziot tunnustati parima noore kunstniku auhinnaga (Premio 2000).
Kahekümnenda sajandi teisel poolel reisis Nunzio palju ja kasutas maksimaalselt ära arvukad esinemisvõimalused: Nouvelle Biennale, Pariis (1985); „L’Italie aujourd’hui“, Musée d’Art Moderne et d’Art Contemporain, Nice (1985); „Nuove trame dell’arte“, Castello Colonna, Genazzano, ja „Anni Ottanta“, Galleria Comunale, Bologna (1985); „Aspekte der italienischen Kunst“ Saksamaa eri linnades (1986); neljateistkümnes kvadriennaal Roomas ja kuues Sydney biennaal (1986); „Los Nuevos Romanos“, Santiago de Compostela ja Madrid; „Prospekt 89“, Frankfurt (1989); „Roma interna“, Museum moderner Kunst Stiftung Ludwig, Viin (1991); ja kolmas Istanbuli biennaal (1992). Nunzio kogus tuntust ka Jaapanis – 1994. aastal toimus Osakas Kodama galeriis tema soolonäitus, millele järgnes 1995. aastal osavõtt Fujisankei biennaalist. Hakone vabaõhumuuseum omandas tema skulptuuri „Ombre“ ning tunnustas teda meisterlikkuse auhinnaga.
Uue aastatuhande algus kujunes niisama sündmusrohkeks. 2000. aastal toimus Nunzio isiknäitus Bergamos Galleria Fumagallis. Järgnes arvukalt muid etteasteid, muu hulgas näitus Giorgio Persano galeriis Torinos; soolonäitus Galleria dello Scudos Veronas (2005); antoloogilised näitused Rooma kaasaegse kunsti muuseumis, kuraatoriks Danilo Eccher, Belgradi kaasaegse kunsti muuseumis ja Horvaatia kunstnike ühenduses Zagrebis (kõik aastatel 2006–2007); soolonäitus Biedermanni muuseumis Donaueschingenis Saksamaal (2012); Museo Risos Palermos ja Pinacoteca di Teoras (2016). 2018. aastal korraldas Napoli Galleria Casamadre Nunzio soolonäituse „Nunzio – Giallo di Napoli Nero pece Blu cobalto“.
Nunzio elab ja töötab vaheldumisi Roomas ja Torinos.
