Ovidiu Maitec sündis 1925. aastal Aradis. Aastatel 1945–1950 õppis ta Bukaresti kunstiinstituudis (Institutul de Arte Plastice „Nicolae Grigorescu“). 1950. aastal oli ta üks Rumeenia kunstnike liidu asutajaid. Aastatel 1950–1956 oli ta Bukaresti kunstiinstituudi kunstilise anatoomia osakonna õppejõud-assistent.
Maitecit on sageli nimetatud skulptor Constantin Brâncuși kõige kindlamaks mantlipärijaks. Nii Brâncuși kui ka Maitec kuulusid nende väheste Rumeenia kunstnike hulka, kes tohtisid karmil kommunistliku režiimi ajal välisreise teha. Tänu sellele oli ta kohal Veneetsia biennaalil 1968., 1972. ja 1980. aastal ning muudelgi rahvusvahelistel näitustel, nagu „Romanian Art Today“ Edinburghi festivalil Ühendkuningriigis (1971); näitus Kettle’s Yardis Cambridge’is Ühendkuningriigis (1973); näitused Richard Demarco Gallery’s Edinburghis ja Bleucoat Gallery’s Liverpoolis (1974); näitus Alwin Gallery’s Londonis (1977).
Maiteci tööd jõudsid näitusele juba 1953. aastal, tema isikupärane stiil kujunes aga välja aastatel 1961–1962, kui ta ühest välismaareisist inspireerituna hakkas looma puuskulptuure. Tema sel ajal sündinud taiest „The Wall“ võib käsitada stiilimanifestina: sellega ütles ta lahti figuraalsest realismist ja asus viljelema mittefiguraalset kineetilist skulptuuri, kõigepealt ekspressionistlikus, seejärel konstruktivistlikus-minimalistlikus laadis, rakendades tehnilise uuendusena perforeeringut. See oli tema jaoks moodus, millega „valgus asja sisse viia“.
Rumeenia revolutsiooni ajal, 1989. aasta jõululaupäeval hävis Maiteci ateljee risttulest puhkenud põlengus peaaegu täielikult. See tragöödia, millega ta kaotas umbkaudu 70 puu-ja pronksskulptuuri, raamatukogu, töövahendid ja suure osa isiklikust arhiivist, sealhulgas kirjavahetusest, avaldas tema elule tohutut mõju. Pärast seda tragöödiat kutsus Prantsusmaa kultuuriministeerium Maiteci Pariisi, kus ta sai ateljee ja avaliku tellimustöö. Samal aastal korraldati Pariisi Pompidou’ keskuses tema auks näitus.
Ateljee kaotusest tekkinud šokk muutis Maiteci kunstivisiooni, nagu võis näha tema viimase loominguperioodi isikunäitustel Rumeenias – 1996. aastal Bukaresti galeriis Catacomba, 1998. aastal Aradi muuseumis, 2011. aastal Bukarestis Rumeenia kunstimuuseumis (Muzeul Național de Artă al României) ja 2006. aastal Bukarestis Rumeenia Akadeemia kirjastuses.
Tema loomingut on eksponeeritud paljudes kohtades, sealhulgas Prahas, Bratislavas, Budapestis, Belgradis, Berliinis, Ateenas, Ankaras, Istanbulis, Damaskuses, Moskvas, Pariisis, Helsingis, Roomas, Hamburgis, Stockholmis, Teheranis, Londonis, Kairos, Stuttgardis, New Delhis ja Medellínis.
Maitec suri 2007. aastal Pariisis, veidi enne näituse „Bitzan, Maitec, Mitroi, Nicodim“ avamist Bukarestis Rumeenia nüüdiskunsti muuseumis (Muzeul Național de Artă Contemporană al României). 2011. aastal oli sama näitus Londonis Rumeenia kultuuriinstituudi galeriis, pealkirjaga „Four Faces of Modernity: Bitzan, Maitec, Mitroi, Nicodim“.
