Pawl Carbonaro kasvas varasest noorusest peale kunstilises ja loomingulises õhkkonnas – suur osa tema lapsepõlvest möödus isa ateljees. Ei ole üllatav, et temast on saanud üks Malta tähtsamaid kaasaegseid kunstnikke, kes aitas hädasti uuendust vajanud kultuurimaastikul modernismi juurutada.
Saanud isalt kunstilised algteadmised, astus Carbonaro kohalikku kunstiakadeemiasse, kuid lahkus sealt juba kolme kuu pärast, sest pakutud kursused ei vastanud tema ootustele. Aastail 1974–1979 õppis ta Firenze kunstiakadeemias (Accademia di Belle Arti di Firenze). See oli riskantne samm, võttes arvesse, et Itaalia elas sel ajal anarhistlike punaste brigaadide sõjataktika hirmus. Pärast kooli lõpetamist naasis Carbonaro kodusaarele, et leinata isa, oma lähedase mentori surma.
Carbonaro peamised meediumid on alati olnud maal ja graafika ning talle kõige hingelähedasem teema on jätkuvalt loodus, kuigi aja jooksul on selle kujutamine arenenud abstraktsiooni suunas. Sedamööda kuidas kujutised abstraheeruvad, tõlgendub kujutatava orgaanilisus üha intensiivsemates, enesekindlamates ja väljendusrikkamates pintslilöökides. Kunstniku abstraktne maalikeel näib tihti kõnelevat kaljusest maast või mäslevast merest. Tundub, nagu oleks tema Cézanne’ist inspireeritud varajaste maastike püsimatus enesesse kokku varisenud, jättes alles korrapäratud mustrid, kus peaaegu ei leidu enam kindlapiirilisi kujundeid. Tänu värvikasutusele (Carbonaro palett varieerub küllastunud maatoonidest meresügavike värvideni) püsib siiski tunne, et kujutatud on loodust.
