Peter Chevalier sündis 1953. aastal Karlsruhes. Ta õppis aastatel 1976–1980 Braunschweigi kunstiülikoolis (HBK) Hermann Alberti ja Alfred Rusti käe all. Albert innustas teda pärast lõpetamist Berliini suunduma. Üleminek osutus edukaks, kuna Chevalier pälvis viis aastat hiljem Hannoveri Alam-Saksi Sparkasse sihtasutuse Sprengeli kunstiauhinna. Nüüd õpetab ta Stuttgarti kunstiakadeemia kunstiosakonnas maali eriala ning on seda teinud alates 1992. aastast.
Chevalier’ varane looming on aimamisi metafüüsilise sisuga. Tema pooleldi abstraktsed objektid (majad, lennukid, sambaalused, elektripirnid, kondid jms) on kõigepealt osadeks lammutatud ja siis nendest osadest uuesti kokku pandud nii, et nendest moodustuvad ebaproportsionaalsed ja ebaloomulikus mõõdus kollaažid. Tema tööd langevad minimalismijärgsesse maalikunsti taasavastamise aega ja on toonase valdava kontseptualismiga taotluslikus vastuolus. Valdavat osa Chevalier’ loomingust võib pidada neoekspressionistlikuks ning ta on laenanud oma sõjaeelsetelt eeskujudelt jõulised tumedad jooned, Ameerika kolleegidelt erksad värvid ja Itaalia naabritelt futuristlikud motiivid, jäädes samas truuks õlimaali akadeemilisele traditsioonile.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses muutus ta kujutusviis detailsemaks ning figuurid kehastunumaks ja orgaanilisemaks. Reaalsuse juurde tagasipöördumisega kaasnes aga ka süngus ja kõledus ning tema kujutatavad objektid ja maalimisviis muutusid raskepäraseks. Huvitaval kombel pöördus Chevalier minevikku, laenates metodoloogilisi juhiseid avangardistlikust sürrealismist. Selline anakronistlik lähenemisviis on seletatav Saksamaa lähedusega sürrealismi sünnikohale Prantsusmaal ja liikumise lämmatamisega natsionaalsotsialismi propaganda poolt. Kaasaegsest liikumisest on Chevalier laenanud planeerimise puudumise ning improviseeritud ja määratlemata strateegia, mille tulemuseks on kunstniku alateadlikkusest juhinduv intuitiivne ja ettearvamatu looming.
Chevalier elab ja töötab Berliinis ja Stuttgartis.
