Petr Pastrňák sündis 1962. aastal Frýdek-Místekis. Ta õppis Praha kunstiakadeemias (AVU Prague) 1990–1992. aastal Milan Knížáki, 1992–1994. aastal Michal Bielický ja 1994–1996. aastal Jiří Davidi ateljees, lõpetades õpingud alles pärast sametrevolutsiooni. Iseseisvat kunstnikuteed alustas Pastrňák suhteliselt hilja, kuid seda suurema kire ja kannatlikkusega. Sel ajajärgul püüdis ta õppida kõike, mis vähegi võimalik – disaini, keevitust, videokunsti – tundes samas kogu aeg, et tema tulevik on maalikunstis.
Temaatiliselt inspireerisid Pastrňáki maastikud, eriti metsamaastikud, mis tekitasid temas jätkuvat uudishimu. Kunstnik mäletab end teismelisena uurimas 19. sajandi kuulsate Tšehhi maastikumaalijate, näiteks Mařáki ja Čordáki töid. Kord hiljem esitas ta iseendale väljakutse – kopeerida üht Mařáki metsamaali. Kuigi Pastrňáki maalides ilmneb selge abstraktne suundumus ning tema karjääris on olnud pragmaatilisemaid etappe – näiteks eksponeeris ta installatsioone 1970. aastatel koolidele valmistatud õppeslaididest ning keskendus ehk liigselt autoportreele, portreemaalile ja kultuurisümbolismile – jõudis ta lõpuks metsamaalide juurde tagasi. Kunstnik ise selgitab, et metsamaal võimaldab suhteliselt hõlpsalt üle minna figuratiivselt abstraktsele kujutusviisile ja vastupidi, kätkedes samas vaimset ja mütoloogilist esteetikat.
Viimatinimetatud teemaga on kaasnenud metodoloogiline muutus, kus pidev töö ja inspiratsioon on ühtlustatud ja koondatud ülimalt sihipäraseks tegevuseks. See järkjärguline areng toimus samaaegselt kontekstimuutusega. Viimastel aastatel on Pastrňák sageli viibinud ja töötanud Indias. See uus zen-filosoofiast mõjutatud hoiak lähtub mööduvuse tajust, mille mõju all kunstniku teosed sünnivad tema kaudu või meditatsiooni vahendusel. See on praegu Pastrňáki keskne huvivaldkond. Ta maalib nädalapikkuste tsüklitena, mis tipnevad spontaanse, rõõmsa, peaaegu alateadliku jõupingutusega. Selle seisundi saavutamiseks on kõik parameetrid algusest peale paika seatud: meditatiivsete uinakute ajal visualiseeruvad värvid ja töövahendid. Teos valmib seejärel peaaegu ilma teadliku mõttetööta. Tulemus, maalitud pilt, on selle protsessi nähtav ja püsiv jälg.
Pastrňáki 21. sajandi isikunäituste hulgas on järgmised: „Hořící lesy“, Galerie Václava Špály, Praha (2011); „Obrazy a krajiny“, Oblastní Galerie Vysočiny, Jihlava (2009); „Z ateliéru“, galerii Prinz Prager, Praha (2008); „Obrazy“, Galerie Ad Astra, Praha (2008); „Petr Pastrňák Obrazy“, Galerie Senzor, Praha (2007); „Ve větru“, Galerie Felixe Jeneweina, Kutná Hora (2007); „Obrazy 1996–2006“, Městská Galerie, Blansko (2007); „Obrazy malované válečkem“, VOXART, Praha (2006); „Lesy a krajiny“, Galerie Beseda, Ostrava (2006); „Krajiny“, Galerie České pojišťovny, Praha (2006); „Lesy“, Galerie Kavárny Louvre, Praha (2005); Galerie ARS, Brno (2004); Galerie Chobot, Viin (2003); Galerie Na Bidýlku, Brno (2003); „společně s J. Špaňhelem“, Credite Anstalt, Praha (2001); „společně s J. Špaňhelem“, MXM, Praha (2001); Městská Galerie, Šternberk (2000); Galerie Malá Špálovka, Praha (2000); Galerie MXM, Praha (2000);
Pastrňák elab ja töötab Prahas ja Indias.
