Pietro Consagra sündis 1920. aastal Sitsiilias Trapani kommuuni väikelinnas Mazara del Vallos. Pietro Consagra oli suur skulptuuri propageerija, kes suutis 20. sajandi heitlike muutuste käigus hoida teadlikult omaenda mõnikord vastuolulist joont. Olles 1931. aastal algselt saanud meremehe väljaõppe, töötas ta mehaanikuna ja sai hiljem kapteniks. Pärast Palermosse kolimist 1938. aastal tärkas temas kunstihuvi ja ta asus õppima kunstikolledžisse, mille lõpetas 1941. aastal pärast võitlust tuberkuloosiga. Tulevane skulptor astus seejärel kohe Palermo kunstiakadeemiasse ja jätkas õpinguid Archimede Campini juures.
Pärast kunstiakadeemia lõpetamist 1944. aastal kolis ta kaheks aastaks hiljuti vabastatud Rooma. Ta käis ka kunstiakadeemias skulptuurikursustel ning Sitsiilia kunstnikud Concetto Maugeri ja Renato Guttuso tegid ta tuttavaks intellektuaalide ringkondadega. Lõpuks jättis ta 1946. aastal kunstiakadeemia pooleli, et sõita Pariisi. Prantsusmaa pealinnas sai Consagra sedavõrd inspiratsiooni, et naasis Rooma energiast pakatavana. Tema janu murrangulise uudsuse järele leidis väljenduse 1947. aastal ajakirja Forma esimeses numbris avaldatud manifestis. Koos kunstnike Carla Accardi, Ugo Attardi, Pietro Dorazio, Mino Guerrini, Achille Perilli, Antonio Sanfilippo ja Giulio Turcatoga osales ta rühmituse Forma I loomises. Selle liikmed määratlesid end formalistide ja marksistidena ning edendasid abstraktsionismi vaatamata varajaste abstraktsionistide katsetuste ebaõnnestumisele. Consagra tegeles kunstiteooriaga ka hiljem. Rühmitus korraldas oma esimese näituse juba asutamise aastal Roomas asuvas kunstiklubi galeriis. 1952. aastal kirjutas Consagra poleemikat tekitanud pamfleti „The necessity of sculpture“, milles tegi maatasa Arturo Martini 1945. aastal ilmunud „Sculpture: a dead language“. 1960. aastatel asutas ta rühmituse Continuità, mis oli Forma I edasiarendus.
Kuigi stilistiliselt leidis Consagra end pildilikku tasapinnalisust ja skulptuuridele omast ruumilisust nn bifrontaalideks kombineerides, saabus tunnustus oluliselt varem. Juba 1950. aastatel võeti mõned tema metallitööd Venezias asuva Peggy Guggenheimi kollektsiooni. Kiiresti järgnesid näitused Euroopa linnades ja galeriides. Veneetsias saatis Consagrat taas edu – skulptor võitis 1960. aasta biennaalil oma loominguga peaauhinna. Aastatel 1950–1993 osales ta biennaalidel isegi 11 korda. Tema teoseid hakkasid koguma olulisemad kunstikogud kogu maailmas.
Tänu tunnustusele tulid tellimused ja tekkis võimalus kavandada suuri kunsti- ja kultuuriprojekte, mille parim näide on Sitsiilias asuva Gibellina vabaõhumuuseumiks rekonstrueerimise projekt. Ludovico Corrao abil kavandatud projekt oli linna mõõtmega. Kunstnik soov oli saada maetud lähedal asuvale kalmistule.
Lisaks oma manifestidele jätkas Consagra kogu karjääri vältel kirjutamist ja kirjastamist, sealhulgas teosed „L’agguato c’è“ (1960), „La città frontale“ (1969) ja autobiograafia „Vita Mia“ (1980).
Tema loomingut on välja pandud mitmesugustel retrospektiivnäitustel , sealhulgas Roomas asuvas kaasaegse ja nüüdiskunsti galeriis (1989) ning alalise ekspositsiooni avamise puhul korraldatud erinäitusel (1993), Peterburis Ermitaažis (1991) ja Darmstadtis Institut Mathildenhöhes (1997). 2002. aastal avas Stuttgarti linnagalerii ka oma töö püsinäituse. Consagra suri 2005. aastal Milanos.
