Rafael Úbeda Piñeiro sündis 1932. aastal Pontevedras. Muusika- ja maalimisanne avaldus juba nooruses ja ta hakkas keskkooliajal õppima maali, monumentaalmaali ja graafikat. Pärast plakatite loomist ja disainimist ning Pontevedra sümfooniaorkestris viiuldajana töötamist astus ta 1956. aastal Madridi San Fernando Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, spetsialiseerudes maalile, gravüürile ja monumentaalmaalile. Pärast kooli lõpetamist 1961. aastal kolis ta Madalmaadesse, et õppida St. Joosti kunsti- ja disainikoolis (1963–1964) ja samal ajal ka vaselõiketehnikat. Tänu oskustele liitus ta kohaliku graafikarühmitusega „Luis“ ja esines koos selle liikmetega Madalmaades Utrechtis, Spakenburgis ja Bredas. Lisaks akadeemilistele õpingutele töötas ta Flip Van der Burgti stuudios Amsterdamis, kus teda kutsuti liituma graafikakunstnike rühmaga „ZEBRA“. Hiljem omandas ta Madridi Complutense Ülikoolis kunstide doktorikraadi, uurides heli ja värvi koostoimet kunstis.
1967. aastal valiti ta Milanos välja tegema suurt seinamaali Issanda Kuulutamise basiilikale Naatsaretis (Iisrael). Enne seda täiustas ta lühikest aega oma maalimisoskusi Itaalias. See esimene kogemus monumentaalmaaliga avas tema karjääris uued võimalused. Hispaaniasse naastes tegi ta uued seinamaalid A Toxa saarel (O Grove linnas) ja Santuario de Nuestra Señora de los Milagros de Amili (Moraña) jaoks (1978).
Úbeda on mitmekülgne kunstnik. Tema esimesed maastikud olid heledates värvitoonides. Pärast Itaalias viibimist kaldus ta strukturaalse geomeetria poole, millel oli postkubismi mõjutusi ja iseloomulik heledate toonide kasutus. See periood oli oluline ja vajalik samm praeguse lõpliku stiili kujunemise seisukohast. Stiil on täiesti ekspressionistlik, geomeetriliste mõjutuste ja iroonilise alatooniga. Tema maali dünaamilisus tuleneb värvi ja liikumise plahvatuslikust kasutamisest. Loomingus rõhutatakse teadlikult ja väga selgelt deformatsiooni. Nagu kunstiteosed on ka tema mõjutused mitmetahulised, alates Liébana Beatuse ja Grünewaldi eelromantilistest illustratsioonidest kuni nüüdismeistrite Van Gogh, Picasso ja Baconini.
Tema karjääri hilisemat järku iseloomustas edukas õpetajakarjäär Pontevedra, Kanaari saarte ja Madridi keskkoolides; Reial Acadèmia Catalana de Belles Arts de Sant Jordi maaliprofessorina; San Fernando kuninglikus kunstiakadeemias Madridis; Tenerife La Laguna ülikooli kunstiteaduskonnas; Barcelona graafikakoolis ja Pontevedra kunstiteaduskonnas.
Kogu karjääri jooksul on Úbedal olnud palju retrospektiivnäitusi: Santiago de Compostelas (1989) Hispaanias A Coruñas; Pontevedras kaks ülevaatenäitust – üks pühendatud maalile, teine graafilistele teosele; Caixavigo kultuurikeskuses A Coruñas ja Xunta de Galicias Madridis.
