Richard Texier sündis 1955. aastal Niort’is. 1973. aastal siirdus ta Pariisi, kus õppis kõigepealt arhitektuurikõrgkoolis École Spéciale d’Architecture ning omandas seejärel doktorikraadi rakenduskunsti erialal Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis. 1979. aastal asus ta ümber New Yorki, kus algatas Ateliers Nomades nime all „nomaadse loovstrateegia“. Maailmas ringi reisides on ta seda korranud mitmel pool mujal (nt kultuuripaviljon Moskvas (1992), poldivabrik Ivry-sur-Seine’is (1993), Villa Noailles, Hyères’is (1998), Starrett-Lehigh Building New Yorgis Chelseas (2002), Cordouani majakas (2003), Liu traditsiooniline valukoda Shanghais (2004), Yangon Myanmaris (2012)).
Texier’ eripärane looming on saanud inspiratsiooni kaunitest rannikuvaadetest ja astronoomiast, täpsemalt varastest astronoomilistest tekstidest. Eriti mõjusaks on seejuures osutunud 17. sajandil Thomas Burneti poolt kirjutatud teos „Telluris Theoria Sacra“, mis käsitleb geoloogilisi protsesse ja universumi teket. Texier’ teosed on kui paberil kehastuv maailm, mida kunstnik avastab. Need on universumi killukesed, mida ta vaatajaga jagab, Kunstnik kutsub meid avastama oma mõttemaailma labürinti ja otsima selles tähendust.
Texier’ esimene näitus toimus 1982. aastal (International Contemporary Art Fair, koostöös galeriiga Galerie Claudine Bréguet). 1989. aastal tellis Prantsuse riik temalt Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäevaks 1789. aasta inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni teemalise vaibaseeria. Valminud vaipu sai näha muu hulgas Bastille’ ooperis, la Défense’i triumfikaares, Prantsusmaa parlamendi alamkojas, Aubussoni vaibamuuseumis, Euroopa Parlamendis ja Pariisis Luxembourgi muuseumis.
Alates 1992. aastast on ta loonud ka mitmeid skulptuure, mille seast väärivad esile tõstmist pronksist mütoloogilised loomad, mis väljendavad tema arusaama hübridisatsioonist. Oma uusimas loomingus lähtub Texier aga loomestrateegiast „Pantheo Vortex“, mis tähendab põhimõtteliselt maailma salapära ja ilu kunstilist käsitlemist.
Texier’ on pälvinud ohtralt tunnustusi, näiteks 2016. aasta mais riikliku teeneteordeni, 2015. aastal mereväe ametliku maalikunstniku tiitli ning 2014. aasta juulis Prantsuse kunstide ja kirjanduse ordeni.
21. sajandil on tal toimunud järgmised soolonäitused: „Sculptures“, Galerie Artcurial, Pariis, Prantsusmaa (2000); Galerie J. Bastien Art, Brüssel, Belgia (2001); „Suite des droits de l’homme“, 7 Aubussoni vaipa, Musée du Président-Jacques-Chirac, Prantsusmaa (2002); „Nomadic Atelier“, Galerie Atelier 14, New York, USA (2002); „Les îles de la destinée“, Galerie Tessa Herold, ARCO, Madrid, Hispaania (2004); „Réalisation de 8 vitraux“, Abbaye d’art de Trizay, Trizay, Prantsusmaa (2004); Shanghai Meishu Guan, Shanghai, Hiina (2005); „Cinq grandes sculptures en bronze“, Grand Palais, Pariis, Prantsusmaa (2006); „Opere recenti“, Galleria San Carlo, Milano, Itaalia (2007); „Paintings on Chinese Nautical Charts – New York by Richard Texier“, Alice King Gallery, Hongkong (2007); „Créatures mythiques“, M Art Center de Shanghai, Hiina (2008); „Theoria Sacra“, Galerie Pierre Levy, Pariis, Prantsusmaa (2011); „Governor’s Residence“, Yangon, Myanmar (2012); „11 sculptures monumentales sur Orchard“, Singapuri maantee (2013); „Pantheo-Vortex“, Galerie Guy Pieters, Saint-Paul-de-Vence, Prantsusmaa (2014); „Lumière“, Galerie Downtown, Pariis, Prantsusmaa (2019).
Texier elab ja töötab Pariisis.
