Rik Slabbinck sündis 1914. aastal Brugges. Ta osales 1933.–1935. aastal õhtukursustel Brugge kunstiakadeemias ja Genti Sint-Lucase kunstikoolis. Aastatel 1936–1938 töötas ta abilisena Constant Permeke töökojas, kus kiindus Belgia ekspressionismi. 1945. aastal asutas Slabbinck liikumise „La Jeune Peinture belge“, kellega korraldas kaks aastat hiljem ka ühise näituse. Brüsselis suhtles kunstnik rühmituse „La Route Libre“ liikmetega ja osales näitustesarjas„Apport“. Aastatel 1963–1979 pidas ta meistriklassi Antwerpeni kunstiakadeemia (NHISKA) kõrgemas instituudis.
Jäädes põhialustes truuks Belgia ekspressionismile, tegi Slabbincki looming aja jooksul läbi rea nüansimuutusi. Esialgu tõrjus ta otsustavalt 20. sajandi esimese poole kunstis levinud monokromaatilisust ja liialdatud moonutusi, eelistades sooje toone ja chiaroscuro stiilis peent varju- ja valgusemängu.
Pärast Teist maailmasõda aga otsustas ta oma praktikat uuendada, pöörates rohkem tähelepanu struktuurile. Perspektiiv peaaegu kadus tema töödest, asendudes ühtlaste monokroomsete toonidega, mille saavutamiseks võttis kunstnik peamise töövahendina omaks paletinoa. Värve, mis olid varem kujundlikud ja sõltusid seega modellist või teemast, hakkas Slabbinck nüüd kasutama kompositsiooni struktuurivajadustest lähtudes. Selles muutuses nähakse sageli kunstniku eemaldumist ekspressionismist ja lähenemist fovismile.
Slabbinck oli 1940. ja 1943. aastal Belgia Rooma auhinna kandidaat. Talle anti 1984. aastal Oleffe’i auhind.
Isikunäitustest võib nimetada järgmisi: Gent (1936), Antwerpen (1936); Retrospektiiv, Groeningemuseum, Brugge (1964); Retrospektiiv, Antwerpen (1979); „Rik Slabbinck, peintre soleil de Flandres“, Candelaerhuys, Brüssel, (2002); „Rik Slabbinck“, Galerie Albert I, Brüssel, (2011).
Rühmanäitused: Salon Annuel Apport, Brüssel (1940–1943); „La Jeune Peinture Belge“, Galerie Plaats, Haag (1946); „La Jeune Peinture Belge“, Galerie Van Lier, Amsterdam (1947); Veneetsia biennaal (1948, 1958); São Paulo biennaal (1951); Mentoni biennaal (1953); „Belgische schilderkunst van 1890-heden“, Centraal Museum Utrecht (1966); „Slabbinck – André Lopez“, Casino Kursaal Oostende (1994).
Slabbinck esindas Belgiat mitmesugustel rahvusvahelistel biennaalidel: Veneetsia biennaal (1948, 1958); São Paulo biennaal (1951), Mentoni biennaal (1953).
Slabbinck suri 1991. aastal.
