Salvo, kodanikunimega Salvatore Mangione sündis 1947. aastal Leonfortes, Sitsiilias Enna provintsis. 1956. aastal kolis perekond Cataniast Torinosse, millest sai tema uus kodulinn. Salvo alustas maalimist 1960. aastate alguses ja teenis raha, müües odavaid portreesid, maastikke ning Rembrandti ja Van Goghi koopiaid. 1963. aastal osales ta kunsti edendamise ühingu 121. näitusel Leonardo järgi tehtud joonistusega. See andis varakult tunnistust Salvo huvist renessansi ümbertõlgendamise vastu, mis püsis kogu tema karjääri vältel.
Juba noorukina ühines Salvo 1960. aastatel Torinos Arte Povera liikumisega. Olles osalenud 1968. aastal Pariisis toimunud üliõpilasmeeleavaldustel ja saanud mässumeelsetest sündmustest inspiratsiooni, pöördus ta tagasi Torinosse ning hakkas läbi käima Arte Povera liikmete, näiteks Giuseppe Penone ja Germano Celantiga. Sel perioodil jagas ta stuudiot Alighiero Boettiga. Kõrvuti töötavad kunstnikud mõjutasid teineteise tööd. Puhtalt kunstilisest vaatepunktist oli Salvo tekstipõhine praktika rohkem seotud kontseptuaalse kunstiga, täpsemalt Joseph Kosuthi, Robert Barry ja Sol LeWitti loominguga, mida ta kasutas omaenda identiteedi uurimiseks varjamatult nartsissistlike žestidega – üks tema tuntumaid teoseid on marmortahvel kirjaga „Io sono il migliore“ („Mina olen parim“). Nii eneseotsingud ja nartsissistlik rahulduse otsimine kui ka suhted minevikuga ja kultuuriajalooga said tema hilisema loomingu lahutamatuks osaks.
1973. aastal tegi Salvo tähtsa otsuse: ta eemaldus kontseptuaalsest kunstist ja pühendus maalimisele, jäädes sellele truuks kogu oma ülejäänud karjääri jooksul. Ta lõi värvilisi metafüüsilisi maastikke ja linnasid, mis meenutavad mitte ainult Giorgio de Chiricot, vaid ka Raphaeli, Cosmè Turat ja teisi 15. sajandi meistreid. Ligikaudu samal ajal võttis ta kasutusele ajalisuse kui teema ja narratiivi. See avaldub veidras mängimises teoste pealkirjadega, millest paljud viitavad aastaaegadele, kuudele või kellaaegadele.
Salvol on olnud mitmeid isikunäitusi, sealhulgas järgmised: Museum Folkwang, Essen (1977); Mannheimer Kunstverein (1977); Kunstmuseum Lucerne (1983); Muuseum Boijmans Van Beuningen, Rotterdam (1988); Musée d’Art Contemporain, Nîmes (1988); Villa delle Rose, Bologna (1998); the Gallery of Modern and Contemporary Art, Bergamo (2002); the Civic Gallery of Modern and Contemporary Art, Torino (2007); MASI – Museo d’Arte della Svizzera Italiana, Lugano, koos Alighiero Boettiga (2017). Ta osales ka näitusel „documenta 5“ (1972) ning 1976. ja 1988. aastal Veneetsia biennaalil.
Salvo suri 2015. aastal. Tema juhiste kohaselt pöörati marmortahvel kirjaga „Salvo è vivo“ („Salvo on elus“) (1973) ümber ning selle tagaküljel oli kiri „Salvo è morto“ („Salvo on surnud“). 2016. aastal korraldas Mehdi Chouakri galerii Berliinis näituse „Salvo è vivo“, et avaldada kunstnikule austust Haris Epaminonda, Douglas Gordoni ja Morgan Tschiemberi, Jonathan Monki, Claudia ja Julia Mülleri, Bernd Ribbecki ja Francesco Vezzoli teostega. Samal aastal asutati Torinos Salvo arhiiv, mis korraldas näituse kunstnikule pühendatud Jonathan Monki teostest. 2017. aastal korraldati Luganos MASIs Salvo ja Alighiero Boetti kaksiknäitus, mida kureeris Bettina Della Casa, ning järgmisel aastal pühendati Dijoni konsortsiumis näitusel „L’Almanach 18“ üks saal Salvo töödele. Järgnes veel kaks isikunäitust: 2019. aastal Torinos asuvas Norma Mangione galeriis ja 2020. aastal New Yorgis Gladstone’i galeriis.
