Sanja Iveković sündis 1949. aastal Zagrebis. Pärast Zagrebi kunstiakadeemia lõpetamist 1971. aastal sai temast Uue Kunstiliikumise (New Art Practice) üks juhtivaid liikmeid. Ta oli esimene kunstnik, kes tegeles sõnaselgelt feminismiteema ja sellega seotud teooriatega kõigepealt Jugoslaavias ja seejärel Horvaatia kunstiskeenel. Ivekovići esimene isikunäitus toimus 1970. aastal, kui ta oli veel üliõpilane. Ta kasutas reageerivaid värvilisi torusid, et näidata interaktiivseid stsenograafiaprotsesse, millest hiljem kujuneski tema tegevuse põhialus. Olenemata vahenditest – fotograafia, videokunst, kollaažid, kujutisega manipuleerimine või otsene avalik esinemine ja performance’id – on tema üleilmselt tunnustatud kunstitegevuse keskmes vastuhakk ühiskonna ebaõiglusele. Ta õpetas filosoofiat Zagrebi ülikoolis aastatel 1975–1991 ja Pariisis Vincennes-Saint-Denis’ 8. ülikoolis 1992–2003 ning oli aastatel 2004–2010 Pariisis rahvusvahelise filosoofiakolledži programmijuht.
Olles teadlik enda ja oma põlvkonna intellektuaalsest hoost, asutas Iveković 1978. aastal koos Dalibor Martinisega (samuti feministlik kunstnik) Podroomi galerii, et luua oma kolleegidele loomekeskus.
Feminism on Ivekovići töödes kesksel kohal. Tema looming toob ilmsiks, seab küsimuse alla ja asetab konteksti naiste esindatuse, nende koha (kommunistlikus või kapitalistlikus) ühiskonnas, nende ikoonistaatuse meedias, sellega seotud objektistamise ja vägivalla, mida nad kogevad. Alates 1989. aastast on ta hoolikalt ja kriitiliselt dokumenteerinud nende teemade arengut kommunistliku režiimi langemisest kapitalistliku korra tekkimiseni.
„Sweet violence“ (1974) kasutab majanduspropaganda programmi salvestatud materjali, et tuua ilmsiks Jugoslaavia paradoks: see riik võttis endale fašistliku totalitaarsuse vastu võitleja rolli, kuid kehtestas samal ajal autoritaarsed struktuurid, millest arenes nn utoopiline konsumerism.
„Double Life“ (1975) ja „Bitter Life“ (1975–1976) ühendavad meediafotod isiklike fotodega, et võrrelda ja vastandada avalikku ja erasfääri. Performance’is „Triangle“ (1979) imiteeris Iveković Tito ametliku visiidi ajal Zagrebis rõdul masturbeerimist, kuni politsei tema ukse taha tuli. Seejärel muudeti performance neljast fotost ja selgitavast märkusest koosnevaks installatsiooniks. Töödes „General Alert: Soap Opera“ (1995), „Paper Women“ (1976–1977) ja „Make Up-Make Down“ (1978) lahkab kunstnik televisioonis ja trükimeedias esinevaid soostereotüüpe. Sarjas „Personal Cuts“ (1982) uurib ta, kuidas poliitika mõjutab kollektiivset mälu, ning rõhutab demokraatia tähtsust.
Alates 2000. aastatest on Iveković jätkanud tööd kollektiivse mälu teemal oma sarjades „Gen XX“ (1997–2001) ja „The Nada Dimić File“ (2000–2002). Need on pühendatud naistele, kes osalesid Horvaatias vastupanuliikumises natside vastu, kuid kelle nimed on ajaloos unustatud.
Tema loomingu tunnustamine kulmineerus 2012. aastal, kui korraldati kaks järjestikust tagasivaatenäitust, kõigepealt New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis (MoMA) ja seejärel Luxembourgi Suurhertsog Jeani Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Mudam).
