Sotiris Sorogas sündis 1936. aastal Ateenas. Aastatel 1957–1961 õppis ta riikliku stipendiumi toel hagiograafiat ning hiljem Bütsantsi-järgset ja rahvakunsti Ateena kunstikoolis, kus tema õpetajaks oli Yannis Moralis. 1971. aastal määrati talle Fordi sihtasutuse stipendium, mis võimaldas reisida Ameerika Ühendriikidesse, Inglismaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse, et süvendada oma teadmisi ja arusaamist rahvusvahelisest kunstist. Hiljem töötas ta Metsoveioni Riikliku Ülikooli arhitektuuriosakonna joonistusprofessorina ning aastatel 1964–2003 riikliku tehnikaülikooli arhitektuurikooli professorina.
Sorogase kunst käsitleb inimelu põhiteemasid – tragöödiat, surma ja hirmu, mida see äratab. Seda sisevaatluslikku teekonda märgistavad looduslikud või sümboolsed elemendid, nagu kivid, avaused, lagunevad ja roostetavad laevaosad unenäoliselt valgel, puhtal ja õhulisel taustal. Lagunemise ja igavikulise puhtuse kontrast mõjub ühtaegu jõuliselt ja subtiilselt.
Sotirise töid eksponeeriti esimest korda 1962. aastal Ateena Itaalia instituudi teisel ülekreekalisel noorte kunstnike näitusel. Esimese soolonäituseni Ateenas kulus sealtmaalt veel mitukümmend aastat, kuid nüüdseks on kunstnik jätnud sellele linnale selge jälje. 2010. aastal paigaldati Ateena Stathmos Larissise metroojaama kuus Sorogase monumentaalteost.
Sorogas on Kreekat esindanud mitmesugustel rahvusvahelistel biennaalidel ja muudel suurnäitustel, nende seas São Paulo (1981), Europalia (Belgia, 1982) ja 21. rahvusvaheline maalifestival (Cagnes-sur-Mer, Prantsusmaa, 1989).
Ta oli rühmituse Group for Art Communication and Education asutajaliige ning kunstiajakirja Speira toimetuse liige. 2004. aastal tunnustati tema kunstilist ja ühiskondlikku panust Ateena Akadeemia auhinnaga.
Sorogas elab ja töötab Ateenas.
